Books in series
#1
Poisi lugu
2009
Kui Hannes mulle käsikirja lugeda andis, olin ma esiotsa ehmatanud. Ta oli sinna kirjutanud mõnest minuga aset leidunud sündmusest nii detailselt, et seda lugedes lausa hämmeldusin. Mulle meeldivad tõestisündinud lood, milles tegelaste nimed on muudetud, aga Hannes leidis, et tahab kirjutada lugusid, mille tegelased on minuga lähemalt või kaugemalt mu lapsepõlve jooksul kokku puutunud. Ühte julgen ma kindlasti öelda: olgu lood siin raamatus tõestisündinud või fantaasiaga rikastatud, igal juhul on need lood minust. Poisist, kelle teadliku lapsepõlve jooksul aset leidnud pildikesi siia kaante vahele kokku on pandud. Ma ei saa Hannesele öelda, et jää parem oma liistude juurde, sest mul pole mingit kahtlust, et ta ei tea isegi täpselt, mida ta veel ette võib võtta. Jõudu, Hannes! Soovib: Poiss.
#2
Seal, kus rukkiväli
2011
Selle loo keskmeks on ühe lapse maailmanägemine, mille lõhub järsku suur sõda. Minajutustaja on pärit Setumaalt, poeetilisest paigast, kus on elanud nõiad ning alguse saanud legendid ja rahvapärimused, aga ka rahvuslik käsitöö, vanad pulmakombed, lõõtspillimäng, leelotamine, improviseeritud laulmine ja ainuomane kokakunst. Põlvest põlve on see edasi kandunud, sajandeid elus püsinud.
Laiema loetavuse huvides olen kirjutamisel loobunud murdekeelest, setu keel on eestlasele salapärane ja võib-olla ka liiga raske. Olgu siis nii.
Nasta Pino, sündinud 1934 Mikitamäe vallas Setumaal.
#3
Sillamäe passioon
2011
#4
Projektilaps Pärnust
2011
Mis teeb inimesest kõike-jõuda-tahtva rabeleja? Kuidas sellise inimese elutee on alanud? Kati Murutar kaevus oma suure talu ja pere pidamise kõrvalt mälu sügavaimatesse soppidesse. Sealt ilmus hoolikalt ära unustatud lugusid, mis jahmatasid ka kirjanikku ennast. Nii näiteks tavatses ta ema, kaunis üksiemast tohtriproua viia patsientidelt meeleheaks saadud assortiikarbid müüki ühte turuputkasse, kuni ühest karbist välja ilmnud tänukaart koos kahekümne viie rublaga tõi paksu pahanduse. Õhtuti unistas ema „siit pääsemisest” ja hoidis sidet välismaale-mehele-agentuuridega. See oli ajastu, millesse 1967. aastal sündinud Kati paratamatult sattus.
Ka selles nõuka- ja stagnafarsis said tüdrukud orgasme ja maalisid, õppisid suitsetama ja tantsisid, hoidsid emadele pöialt, et emadel ometi kord järgmise meheprooviga õnne oleks, ja läksid lõpuks, vähem või rohkem õnnestunult, lühemaks või pikemaks ajaks mehele. Oli koolikiusamine ja kompleksid, laste intriigid ja sõprused. Kõige selle all oli aga teadmine, et oled ema „projektilaps”: sinu ilmaletuleku eesmärk oli päitseisse saada mees, keda sina alati igatsema ja häbenema jäid, sinu isa. Võibolla isapingete maandamiseks saigi alustatud see peadpööritav tublilapse karussell balletikool-kunstiring-laulukoor-näitestuudio, või olid need lihtsalt „töödiku geenid”?
#5
Taevas ja Maa
2011
See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel.
Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi.
Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse?
Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud.
Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?
#6
Mustamäe valss
2012
Kultuuriloolase ja pedagoogikateadlase Loone Otsa mälestusteraamat pakub vaateid lähiajalukku, täpsemalt aastatesse 1966-�1984. Seda ajavahemikku on seni käsitlenud vaid üksikud memuaristid, kellest keegi pole luubi alla võtnud massiehituse esimest produkti Mustamäed. Ühe pere loo kaudu salvestatakse ajastu dokument, mis ulatub nõukogude võimu tulekust süvastagnatsioonini.
Raamatu põhitegevuspaik on 60 000 elanikuga Mustamäe, 1960. aastate inimeste unistus. Läbi huumori- ja satiiriprisma kirjeldab autor nõukogudeaegse magala rajamist ja kasvamist, defitsiidikaubandust jm, lisaks kirkad koolielukirjeldused, taustal 1980. aasta olümpiamängud ning noorterahutused.
Raamat tutvustab inimesi, keda juhuslik valik määras elama Mustamäe tüüpelamus, selgitab, mis sundis neid sinna kolima, ja näitab, kuidas nende valikud määrasid ühe 1965. aastal sündinud põlvkonna esindaja saatuse ja kuidas poliitika mõjutas elu ka pärast stalinismi. Kirjeldustes näeme omaaegseid tuntud kultuuritegelasi ja poliitikuid. Loone Otsa mälestusteraamat on väärtuslik kultuuridokument, mis käsitleb nõukogude elu mikroajaloo võtmes. Raamatut illustreerib rikkalik fotomaterjal.
#7
Moemaja
2012
Ühel päeval helistas mulle naisterahvas nimega Betti Parklai ja kutsus välja – tal olevat tähtis ettepanek. Olime koos Bettiga töötanud kunagi 1970.– 80. aastatel Tallinna Moemajas, nüüd oli Bettil tärganud mõte oma mälestused kirja panna ja ta tahtis mind loo kaasautoriks.
Töö Eesti ainsa ja kogu Nõukogude Liidu ühe populaarsema ajakirja Siluett toimetuses, eriti aga tolleaegsed teekaaslased on mulle südamesse jäänud, nii et võtsin pakkumise vastu.
Mood liikus toona peamiselt Moskva vahet ja tiirutas natuke ka teistes tolleaegse suure kodumaa linnades, teinekord, kui hästi läks, oma nina üle piiri lükates, millest siin ka juttu tehakse.
Absurdi pakkus see aeg kuhjaga ja kus on absurd, ega sealt naligi kaugel ole. Inimesed omas ajas, paljudel on nad veel meeles, mõnele tuttavad, mõni neist legendiks saanud, ongi selle raamatu peategelased, kuigi jah, kõik nad ei esine siin oma nime all …
„Milline võrratu kunstnik on aeg! Kuidas ta kõike ümber teeb ja kõike muudab!“ on üks kirjanik öelnud.
Maimu Berg
#8
Lasnamäe valge laev
2013
Lasnamäe paneellinnak ei ole kunagi olnud eestlaste unistustekodude nimekirjas. Seda Tallinna linnaosa tajutakse vaenuliku võõra territooriumina.
Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk. Seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Millega nad tõestavad, et on Eestile lojaalsed?
Autori lapsepõlves ja nooruses 1980.–90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta.
Autor kirjeldab oma lapsepõlve ja nooruse Lasnamäed vahedalt ja empaatiaga. Siin on Vladivostokist Eestisse sattunud meremees, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovinimene, kes suhtleb naabritega läbi suletud rauduste; teismeline tüdruk, kes paiskab vanematele vihahoos näkku: „Ma vihkan teid, sest te olete venelased!”; uulitsapoiss, kes leiab oma lunastuse Eesti Vene Teatris. Teost läbib vene õigeusu teema, mille olemust vaadeldakse just Eesti kontekst
#9
Paleontoloogi päevaraamat
2013
„1980ndatel olen Rapla tüdruk, keda on hakanud huvitama paleontoloogia. Eelajalooliste isendite uurimine täidab mingil määral musti auke, kus võinuksid olla mu juured. Porgandipeenras tuhnides leian karvase ninasarviku lõualuu ning Rapla kirikaiast märke seal kunagi mäletsenud mammuti- ja ürgveisekarjast.
Vanaisa eest pean varjama oktoobrilapse märki, koolis aga ei tohi iitsatadagi, mida kõike kodus loetakse ja räägitakse. Olen kooli ja kodu vahel nagu jäässe külmuv pardipoeg, kes proovib viimast vaba veesõõri enda ümber lahti hoida. Aga ajastud vahetuvad äkki nii suure hooga, et kui poleks harjumust vana päevaraamatut pidada, võiks arvata, et on möödunud mitu elu. Äkki leian ennast hoopis ühest teisest Eesti väikelinnast, Viljandist, vaatan kärgpere emana järvepeeglisse ja näen täiesti teistsugust aega ja iseennast.”
Kristiina Ehini sulest on emakeeles varem ilmunud kuus luule- ning kolm proosakogu. Tema looming on pälvinud nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi preemiaid. „Paleontoloogi päevaraamat” räägib autori lapsepõlvest, kooli- ja noorusajast Raplas kirjanikest vanemate peres. Raamat koosneb isiklikku laadi mälupiltidest, kuid perepärimuse kaudu ulatub autor ka oma sünnieelsesse aega. Eelajalugu, lähiminevik ja olevik põimuvad kokku üheks kirevaks tervikuks, täiendades „Aja loo” sarja veel ühe läbitunnetatud loo võrra.
#10
Valged varesed
2014
See on lugu lastest, kes kistakse ajaloo pöördelisel hetkel elu hammasrataste vahele. Käib Teine maailmasõda. Sadakond eesti last evakueeritakse Venemaale. Aeg on heidutav, aateline, surmatoov, kuritegelik, aga neile lihtsalt lapsepõlv. Sattusin raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis öistel laulupidudel, maa oli vabadusihast tiine, meedia kees poliitikast. Kuues meel ütles, et sellest inimlaste peal läbiviidud ebatavalisest eksperimendist ei saa mööda minna. Salvestasin ja panin kirja, mis sest, et tol hetkel tundus lugu mulle endalegi minevik, mil juba hall habe suus. Aeg polnud veel küps meenutusteks. Kas neid lapsi päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti? Ja samas on loos kuhjaga koomikat. Ilma huumorita oleks juhtunut võimatu seedida. Siin on kirjas tõestisündinud episoodid. Tegelaste jutustusi on tihendatud, nimesid muudetud. Loo igas tegelases võib olla midagi mitme reaalse isiku saatusest. Võiksin kujutleda ennast kirjanikuks. Aga seda ma ei ole. Saan esitada vaid ajakirjaniku fiktsiooni, vaadata suuri sündmusi tavaliste inimeste seisukohast.
#11
Matused ja laulupeod
2015
Mari Saadi esimesed lapsepõlvemälestused on 1950. aastate algupoole Tallinnast. Mälupildid tekitavad uusi mõtteseoseid, raamatus põimuvad ajad, kohad ja sündmused, ulatudes Vene tsaariajast tänasesse päeva. Kirjanik sõnastab Nõukogude aja argielule ja vaimsele õhustikule olemuslikku, andes sellega loole ka ühiskondliku mõõtme.
#12
Marmorluik. Lapsepõlveromaan
2015
„Marmorluik“ (lapsepõlveromaan) on ebahariliku ja huvitava ülesehitusega: selles lõikuvad tavatul moel kolm liini. Autor jutustab oma sõjajärgsest lapsepõlvest, keerulistest, isegi piinarikastest peresuhetest, kooliaastatest, noorusest; näitab kummastavast ja süngest vaatenurgast Tartu Ülikooli, esitab ootamatu portree Juri Lotmanist, räägib sõprusest Juhan Viidingu, Sergei Dovlatovi ja paljude teistega. Teiseks liiniks on väljamõeldud sürrealistlikud novellid, mis on siiski tõukunud tegelikest sündmustest, need näitavad, kuidas elu tõsiasjad muunduvad kunstiks, kuidas sünnib kirjanik. Ja kolmas liin – originaalne vaatenurk suurtele kirjandusteostele, mis on Jelena Skulskajat mõjutanud, kujundanud tema kunstimaitset, saanud osaks tema elust.
Kõik kolm liini sulanduvad omapäraseks pildiks inimesest ajastute, riigi, linna, ühiskonna taustal; pildiks kirjanikust, kelle elu liigub just nii, et pakkuda toitu loomingule – nii rõõmus kui mures.
Romaan „Marmorluik“ jõudis Vene Bookeri shortlist’i, sai Peterburi ajakirja Zvezda kirjandusauhinna ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali auhinna.
#14
Lapsepõlvelõhn
2015
"Kollektsioneerin lõhnu (küll vaid oma peas ja hinges). Ja neid järgides liigun nagu koer läbi maailma. Naiselõhn, pannkoogilõhn, kuuseoksalõhn... need aitavad üles leida elus vajaliku. Aga käivitavad ka mälu ja mälestused..."
Peeter Sauter pakub pildikesi, kirjeldusi, lõhnu, maitseid lapsepõlvest ja teismeaastatest ning lähedaste, ennekõike vanemate portreid. Puutumata ei jää nõukogude aja absurdsused, isaks ja täiskasvanuks olemine, armastus ja suhted, lugemise ja kirjutamise roll tema elus.
Autor püüab lapsepõlve lahti kaevates paremini aru saada oma praegusest minast.
#15
Viimases kohvris on kodumaa
2016
Keegi meist ei tea ette, mis saatusel meile varuks on. Olude sunnil võib mõne inimese elu kujuneda kirjuks nagu lapitekk. Just nii juhtus Maria Bosse-Sporlederiga, 1932. aastal Tallinnas (Revalis) sündinud baltisaksa tüdrukuga. Tol hetkel ei aimanud ei tema ega ta vanemad, et juba seitse aastat hiljem tuleb neil kõike maha jättes Eestist lahkuda. Vanaisa maja Kadriorus, vanemate villa Nõmmel, isa kontor Tallinna sadamas, liivarand põhjarannikul ja see imetabane valgus – kõik jäi seljataha.
Ees ootasid aastad täis ebakindlust ja materiaalset kitsikust, esmalt ümberasujatena Poolas, seejärel põgenikena Saksamaal ning viimaks emigrantidena Kanadas. Õpingute raames pöördus autor peagi Euroopasse tagasi ning jäi viimaks püsivalt elama Freiburgi.
1960\. aastatel külastas ta esimest korda taas Eestit. Pärast Eesti Vabariigi taastamist käis ta siin juba regulaarselt ning vaatles huviga nende keeruliste aastate jooksul Eesti ühiskonnas aset leidnud muutusi. Vaatles kõrvaltvaataja pilguga, aga päris võõrana ei tundnud ta end sealjuures samuti mitte. Kunagi kohvreid pakkides jäi suur hulk asju küll maha, kuid kodutunne sai siiski viimase kohvriga kaasa võetud …
#17
Liivalaia
2017
„Liivalaia“ on minu algkoolipõlve mosaiik. Mõtlen sageli sellele ajale ja oma kodutänavale, kus elasin kakskümmend kuus aastat. Tallinnas Liivalaia tänaval käisin Tiigiveski lasteaias ja Kaasani algkoolis, samuti keskkoolis ja veidike teatriinstituudiski. Seal läksin ma mehele ja seal sündisid mu kolm last. Neljas, pesamuna, nägi ilmavalgust juba Nõmmel.
Mul on olnud kolm kohahaldjat, kes on mind sügavalt mõjutanud. Need on Sompa, Liivalaia ja Nõmme. Ent just Liivalaia on ühiskondliku tähendusega. Seal nägin inimeste kihistumist rikasteks ja vaesteks ning sain jälgida erinevaid inimtüüpe.
Kõiki mälestuskilde olen näinud läbi Liivalaia silmade. Läbi Liivalaia akna, mis oli selge ja puhas ning näitas mulle inimesi, kellega ma kokku kasvasin. Ja alles nüüd, lõplikult täiskasvanuks saades, mõistan ma, et Liivalaia minevik on mu enese elulugu.
#18
Piano pianissimo
2017
Sven Kullerkupp on eesti muusik – klassikaline ja džässpianist, soolo-, stuudio- ja ansamblimuusik, fonogrammitootja, helilooja, arranžeerija, pedagoog ja mida kõike veel. Aga peale selle on Sven ka osav sõnaseadja ja lugude jutustaja. Humoorikad lapsepõlvepildid, elumuutvad kohtumised ja uskumatud seiklused alates sügavast stagnaajast, konservatooriumis õppimisest ja muusikutee käänakutest kuni hullude üheksakümnendateni on kaante vahele saanud nõnda, et raamatut on raske käest panna.
Oma koht on neis lugudes Lilian Semperil, Bruno Lukil, Sergei Manukjanil ja Onu Bellal ning ka Gruusial, Armeenial ja Viru hotellil.
Raamatu katkend pälvis Loomingus 2016. aastal ilmumise eest ajakirja debüüdi aastaauhinna.
#19
Nooruse lugu
2017
Ajakiri Noorus oli ilmumise ajal (1946–1997) ülipopulaarne. Laialdasest levikust ja tohutust lugejahuvist hoolimata kadus see aga olematusse, et nüüd elada mälestustes ja legendides. Miks nii juhtus? Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994.
See raamat on lugu lugudest. Eesti noorte elust nõukaajal ja pärast meie taasiseseisvumist. Sellest, mille keskel ja millest elasid praeguste noorte vanemad ja vanavanemad. Mis neid rõõmustas, mis neile muret tegi. Mitmesugustest aastatest, sealhulgas riigile ja rahvale murrangulisest ajast.
Raamat on ka lugu ajakirjanike ja autorite esimesest, teisest ja kolmandast noorusest. Üsna kindlasti leiab lugeja siit tuttavaid nimesid, võib-olla isegi enda oma. Tegid ju ajakirjas esimese trükiproovi näiteks Triin Soomets ja Kaie Ilves, usinad kirjutajad olid Kärt Hellerma, Märt Luige, Hille Karm, Hans H. Luik, aga ka Tõnu Trubetsky ja Andrus Kivirähk, pilte joonistasid Lembit Remmelgas ja Hillar Mets.
See on Nooruse lugu.
#20
Kaks armastuslugu
2017
Minu sees elab rändaja. Armastan teed. Mõlemal kujul. Seda, mis jalgade all kulub, ja seda, mis tassi sees hinge soojendab. Läksin ühel õhtul töölt koju ja rääkisin teismelisele tütrele vaimustusega oma suurepärasest mõttest minna Hispaania palverännakurajale. Leppisime kokku, et läheme koos ja kirjutame koos.
See lugu on minu elu läbi kahe kõige olulisema suhte – minu suhe emaga ja minu suhe tütrega. Mu ema on geenius. Kui suur õde alles väike oli ja kõndides kukkus, ütles ema talle: „Tule siia, ma tõstan su üles.“
Samal ajal on see meie aja lugu. See on osa seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna kirjutamata loost.
Armastust on mitut moodi. Selles raamatus on kaks armastuslugu.
Kätlin Kaldmaa
Kui ma poleks emaga caminol käinud, ei oleks ma kunagi teadnud, et tegelikult on ta nagu koerakutsikas, kes hommikuti iga hinna eest õue tahab minna.
Hanneleele Kaldmaa
#21
Hästijätt
2018
Siiri Sisaski „Hästijätt“ on mitmekihiline lugu. Autor jagab siin oma vanaema, sada aastat tagasi sündinud Elleni mälestuskilde, mis leiti ülestähendustena pärast tema surma. Samas peegeldab autor vanaema mälestuste pealt iseenda elu seiku. Tasapisi joonistuvad välja kaks sarnast naist eri ajastutes: tugevad, oma joone ajajad, igasugustes oludes hakkama saajad. Loo kulminatsiooniks on dialoogid vanaema surivoodil ning järelmänguks kingitused metsavaimudelt pärast vanaema surma.
#22
Olla üheksavägine
2018
See raamat räägib ühe inimese teekonnast Tartu mail eesti, vene, saksa, vene ja eesti ajas. Eluruum elulaadi kujundajana. Inimene ajas ja aeg inimeses. Armastus, perekond ja riik.
Autor jälgib väikese Lehte kasvamist suureks ja suuremaks, tema siksakilist teed, mis ülaltvaadates osutub üsnagi sirgeks. Mällu kerkivad pildid ka mäletamiseelsest ajast, kui on vajadus neid vaadelda.
Alati on olevik, mis jääbki kestma.
Authors
Kristiina Ehin
Author · 9 books
Kristiina Ehin on eesti luuletaja ja proosakirjanik. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja spetsialiseerunud rahvaluulele. Aastal 2004 omandas ta Tartu Ülikoolis magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Magistritöö teemaks oli "Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist". Ta on töötanud Vodja koolis õpetajana. Kristiina Ehin on kuulunud kirjandusrühmitusse Erakkond. Ta on ka laulnud ansamblis Sinimaniseele. Ta esines Eesti esindajana Londoni 2012. aasta olümpiamängude satelliitüritusel Poetry Parnassus, mis toimus 26. juunist 1. juulini 2012.
Mari Saat
Author · 3 books
Born in Tallinn in 1947, Mari Saat is an Estonian economist and writer who has published four novels and a number of short story collections, children's books and non-fiction works, She has received many awards since the publication of her first collection of short stories, Katastroof, in 1973, including the Estonian Cultural Endowment's Prose Award in 1992, 1999 and 2008, the latter for The Saviour of Lasnamäe.
Loone Ots
Author · 6 books
Loone Ots on eesti folklorist, kirjanik ja kirjandusteadlane. Loone Otsa peamised uurimisvaldkonnad ongi olnud folkloristika, historiograafia, muinaspõhja müüt ja selle seosed eesti folklooriga.
Katlin Kaldmaa
Author · 6 books
Kätlin Kaldmaa (sündinud 1970) on kirjanik, tõlkija, kirjanduskriitik ja ajakirjanik. Ta on töötanud Eesti Päevalehes muuhulgas kirjanduslisa Arkaadia toimetaja ja kirjastajana. 2009–2011 oli ta raamatuajakirja "Lugu" peatoimetaja. Eesti PEN klubi taasasutamisel aastal 2010 valiti ta selle juhatuse liikmeks ning oli mitu aastat Eesti PENi president.
- aastal ilmus Kätlin Kaldmaalt luulekogu "Armastuse tähestik". Sellega moodustavad mõttelise triloogia 2013. aastal ilmunud romaan "Islandil ei ole liblikaid" ja lasteraamat "Lugu Keegi Eikellegitütre isast". Kätlin Kaldmaa on tõlkinud inglise keelest Jeanette Wintersoni, Carol Clewlow', Diana Issidoridese, Michael Ondaatje, Patricia Scanlani, Gabriel Zaidi, Leona Blairi, Fiona Walkeri, Colum McCanni, Mitch Albomi, Ali Smithi, Alexander McCall Smithi, Junot Diaze, Peter A. Claytoni ja teisi teoseid. Ta on tõlkinud hispaania keelest Gabriel García Márqueze raamatu "Kaksteist kummalist palverändurit" ja Siri Kolu raamatusarja "Meie, rööbelid" ning muudki soome keelest.
Hanneleele Kaldmaa
Author · 1 books
Olen sündinud, kasvanud ja loen jätkuvalt rohkem raamatuid, kui kirjutan.
Heljo Mänd
Author · 8 books
Sündinud Narvas kontoriametniku tütrena, õppinud Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumis ning Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Aastatel 1958-65 töötas lasteajakirja Pioneer toimetuses, 1960-65 samaaegselt ka lasteajakirja Täheke toimetuses. Alates 1965 vabakutseline kirjanik. Kirjanike Liidu liige aastast 1961. Heljo Mänd on avaldanud üle 90 värsi-, proosa- ja näidendiraamatu lastele ja ligi 30 raamatut täiskasvanutele, kuuldemänge, lastenäidendeid, TV-stsenaariume („Mõmmi ja aabits”, „Nõiakivi”), tõlkinud lasteluulet ja -proosat vene, inglise ja saksa keelest. Tema lasteraamatuid on tõlgitud enam kui 20 keelde. H. Männi esimene raamat, luulekogu väikelastele „Oakene” märkis uue kunstilise kvaliteedi tekkimist 1950-te aastate eesti lastekirjanduses. Nii luules kui proosas saavutab ta lugejaga hea kontakti talle omase lapseläheduse tõttu, mis väljendub mängulisuse, elava fantaasia, huumori ja värvika kujundlikkuse kaudu. On kirjutanud proosaraamatuid ka keskmisele ja vanemale koolieale. Tähelepanuväärselt õnnestunud on humoristlik koolipoisilugu „Toomas Linnupoeg” ning lapsepõlvemälestustel põhinev jutukogu „Väikesed võililled”. Armastatud „Karu-aabitsast” on ilmunud tervelt 11 trükki, populaarsed on ka Mõmmi-raamatud.
