1. Miks on selle raamatu pealkiri „Kuldne kroon”? Sellepärast, et Andres Ehin ütles: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas.” Põlatud poeedi all pidas ta silmas muidugi mõista Artur Alliksaart. 2. Kas raamatus on varem ilmunud tekste? Ükski lugu pole sel kujul varem ilmunud. Enamik on täiesti uued. 3. Mis žanr see on? Portreemaal. Maagiline realism. 4. Kas autorit võib usaldada? Kas modellid on tõepäraselt kujutatud? Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit. Inimesed, keda siin on kujutatud, on olnud osalised minu elus. Mina olen neid kogenud nii ja mitte teisti. Teistel on nendest inimestest omaenese pilt ja omaenese kogemus. 5. Miks siin on kujutatud ainult lahkunuid, mitte elavaid inimesi? Sest elavate lood on veel pooleli. 6. Mida see raamat tahab öelda? Et ükski elu pole omaette ega eraldi. Iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu. Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad.
Author
Viivi Luik (1946) Viivi Luik on pärit Viljandimaalt Tänassilmast – just seda kanti kirjeldab ka romaan „Seitsmes rahukevad”. Samast romaanist tunneb ära tema kolhoosis töötanud ema ja rändelektrikust isa kuju. Imelapsena eesti luulesse tulnud Viivi Luige esimene luuletus ilmus rajoonilehes 1962. aastal. Oma esimese luulekogu ilmumise ajal (1965) oli autor 18-aastane. „Pilvede püha” ilmus luulekassetis „Noored autorid 1964” koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Ly Seppeli debüütkoguga. Kokku on temalt ilmunud 10 luulekogu. Esimene proosaraamat, „Salamaja piir” ilmus 1974. Viivi Luik on kirjutanud ka lastele: luuletusi ja populaarsed Leopoldi-lood (1974–1976). Romaan „Seitsmes rahukevad” (1985) on tõlgitud soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, vene ja katkenditena ka inglise keelde.
- aastal pälvis romaan nii J. Smuuli nimelise kui ka Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhinna, 1987. aastal anti teosele Nõukogude Eesti preemia. 1986 sai selle autor Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks. Rahvusvaheliselt veelgi edukamaks on aga osutunud romaan „Ajaloo ilu” (1991). Tema esseed on ilmunud kahes kogumikus, „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual” (2006).
