Kuigi ma ei taha, et keegi mind otsima tuleks, siis mingi pildi pean siiski andma. Tokyo. Üks nuudlibaar või siis ramenirestoran – kuidas võtta. Kuskil kella 14 ajal, just siis, kui mul peaks olema veerandtunnine paus, on üheks minu ülesandeks viia üles proua Miyazakile tema tee. „Miyazaki-sama, teie tee.“ „Oi aitäh-aitäh, Tonisu-san. Sul... on nii tõsine ilme täna, ja ära ütle jälle, et sul ongi selline nägu, ma tean, et see ei ole tõsi.“ „Ah, ikka see küsimus: kuidas küll unustada need eesti mälestused?“ „Ma teadsin kunagi üht meest, kes kogus 40 aastat marke, et need siis lõpuks lihtsalt ära põletada.“ „Ma ei tea, kas see võrdlus praegu sobib, ma pole ju midagi tahtlikult kogunud. Lihtsalt, tuli kätte. Ja teate, terve elu olen olnud veendunud, et ei ole seal mingit spetsiifilist eesti asja, kõik taandub alati üldinimlikule tasandile, aga siin ma nüüd olen...“ „Kui see mees oma margikogu ära põletas, siis said sellest tekkinud tühjusest aru ka vaid vähesed filateeliaentusiastid, ülejäänud maailmale oli see suht ükstaskõik.“ „Nojah, eks need ole vist tõesti päris väiksed mälestused. Väikesed-väikesed tunded.“