Jaanus Vaiksoo on sündinud 5. jaanuaril 1967 Paides. Aastatel 1974-85 õppis Tallinna 32. Keskkoolis, 1985-91 Tallinna Pedagoogilises Instituudis ning täiendas end Greifswaldi, Viini ja Tampere ülikoolis. 1994. aasta kevadel kaitses magistritööd teemal „August Gailiti romaani „Toomas Nipernaadi” lugemismudelid”. Aastatel 1991-2000 oli J. Vaiksoo Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti kirjanduse õppetooli õppejõud ja tegeles eesti kirjanduse ajaloo uurimisega. Ta on õpetanud Tallinna Reaalkoolis ja Rocca al Mare Koolis eesti keelt ja kirjandust ning Vanalinna Gümnaasiumis keskaja kirjandust. Aastast 2008 töötab Jaanus Vaiksoo eesti kirjanduse lektorina Tallinna Ülikoolis. Alates 2000. aastast, mil ilmus Jaanus Vaiksoo esimene lasteraamat „Neli hommikut ja üks õhtu”, on ta avaldanud jutu- ja luuleraamatuid lastele ning kuulub tänapäeva eesti olulisemate ja populaarsemate lastekirjanike hulka. Ta kirjutab jutte ja luuletusi ajakirjale Täheke. Lisaks ilukirjandusele on Jaanus Vaiksoo kirjutanud aabitsa (koos Sirje Toomlaga) ning stsenaariumi ETV lastesaatele „Saame kokku Tomi juures” (koos Wimbergiga).

was an Estonian playwright and children's book author. Maran was born in Pskov to ethnic Estonian parents. His father was killed in the First World War. His family left Russia in 1922 for the newly independent nation of Estonia, settling in the town of Härgla in the parish of Juuru. Maran went to high school in Tallinn, and studied at the University of Tartu from 1936–1940. During the German occupation, he scraped by on odd jobs. During the latter half of the 1940s he was an employee of Eesti Raadio, and later worked as a literary director at various Tallinn theaters, including the Estonian Drama Theatre. He joined the Estonian Writers' Union in 1958 and the Estonian Theater Association in 1967. Maran began his literary career in partnership with Bernhard Lülle. Under the collective pseudonym of Lall Kahas, they authored a drama, The Burning Car ('Põlev alus'), which premiered in Valga in 1946. It appeared in printed form in the same year, and the duo went on to write further plays both for children and adults. In 1949 the pair wrote their first children's book, Friends ('Sõbrad'), which would be followed by three more. Their books were credited with "broadening the horizons of reading for Estonian children", perhaps because they showed pre-Soviet Estonia in a positive light, a rarity in the Stalinist era. After 1964, Maran wrote independently and published his works under his own name. His greatest success came with the fairy-tale Londiste, Real Name Phant ('Londiste, õige nimega Vant', 1972) and its sequel Hot Ice Cream ('Tuline jäätis', 1976). In 1974 he was awarded the Juhan Smuul Prize, the State Prize of the Estonian SSR, for his contributions to children's literature.

Also known as: M.J. Eisen Matthias Johann Eisen was an Estonian folklorist and in 1920—1927 served as the Professor of Folk Poetry at University of Tartu. Eisen is most known for his very thorough collection and a systematic typology of Estonian folk tales, totalling over 90,000 pages. Eesti rahvaluuleteadlane ning vaimulik. Eisen sündis koolmeistri pojana. Õppis Haapsalu ning Pärnu koolides ning hiljem Tartu ülikoolis usuteadust, mille lõpetas aastal 1885. Ordineeriti 21. detsembril 1886 Lempaalas (Põhja-Ingerimaal; fi, ru) pastoriks. 1887 oli vikaarpastoriks Petroskois, 1888 pastoriks Kattilas ning 1888–1912 Kroonlinna Nikolai (soome-rootsi-eesti) koguduses.[1] 13. septembril 1932 sai ta Tartu Ülikooli usuteaduse audoktoriks. Juba koolipoisina tegi ta kaastööd Perno Postimehele, tema vanemad olid väga rahvuslikult meelestatud ning püüdsid osaleda võimalikult paljudes rahvuslikes üritustes. Eisen ise tegutses aktiivselt rahvuslikes seltsides: Eesti Üliõpilaste Seltsis ja Eesti Kirjameeste Seltsis. Nooruses tegeles Eisen aktiivselt ka Eesti ajaloo uurimisega, andes juba 19-aastaselt välja "Eesti-, Liiwi ja Kuura maa ajaloo", mida täiendas 1912., 1919. ja 1920. aastal. Ta tegeles ka kohaajaloo ning kultuuriloo uurimisega. Samuti propageeris ta 1870. aastatel koos Jaan Jungiga termini 'ajalugu' kasutuselevõttu. 1920. aastal andis ta välja ka uurimuse "Taani hindamisraamatu" kohta. Ta oli rahvaluule suurkogumise organiseerija. Kogus rahvaluulet, eriti rahvajutte ja mõistatusi. Publitseeris mitmeid populaarseid rahvaraamatuid. Folkloristina sai tõuget lüroeepikaga tegelemiseks. Värsistas Friedrich Robert Faehlmanni müüte, muistendeid ja ajaloolisi aineseid. Kirjutas pseudomütoloogilise kunsteepose "Kõu ja Pikker".

Jakob Kõrv was an Estonian writer and journalist. Jakob Kõrv (1849-1916) worked in the editor of the newspaper "Sakala" in Viljandi from 1881 to 1882. 1882 he acquired the newspaper Valgus in Rakvere, which he began publishing in Tallinn. J. Kõrv, who initially considered the program of the democratic direction of the national movement, later became a supporter of the tsarist Russification policy. J. Kõrv, who became infamous with secret complaints, lived in Switzerland for the rest of his life. Of Jakob Kõrvi's literary work, Pushkin, Gogol, Tolstoy and others are worth mentioning. translations of works. On the other hand, he took advantage of the works of well-known writers (Chateaubriand and others), publishing them adapted under his own name. J. Kõrvi's original stories are of little literature and ideally unconvincing. J. Kõrvi's folklore activities are worth considering. 1881 a. Kõrv published the book "Estonian-People's Ancient Stories and Old Speeches", which is the basis for this publication. In most cases, J. Kõrv has been able to give moody memoirs in a convincing artistic design, has created fantasically rich stories with a fascinating development, the characters of which are believable and educational in nature. On the other hand, the songs in the memorial stories and in many ways imitating Kreutzwald as well as real folk songs remain artistically helpless.

PIRET RAUD was born in 1971 in Tallinn, Estonia. She has studied printmaking at the Estonian Academy of Arts. Since graduating in 1995 she has been living and working in Tallinn as a graphic artist, book illustrator and author. She has illustrated over 50 books, written 21 books for children and 3 novels and 2 short story collection for adults. Her books have been translated into French, English, Japanese, Italian, Spanish, German, Russian, Ukrainian, Polish, Latvian, Lithuanian, Slovenian, Croatian, Albanian, Hungarian, Korean, Chinese and Occitan (Gascon, Languedocien and Limousin dialects). Piret Raud has received the Estonian Cultural Endowment’s Award on multiple occasions, most recently for her prose in 2023.

Born in Tallinn in 1947, Mari Saat is an Estonian economist and writer who has published four novels and a number of short story collections, children's books and non-fiction works, She has received many awards since the publication of her first collection of short stories, Katastroof, in 1973, including the Estonian Cultural Endowment's Prose Award in 1992, 1999 and 2008, the latter for The Saviour of Lasnamäe.

Andrus Kivirähk is an Estonian journalist, playwright and novelist. His writing style can be called self-mocking and sarcastic with dark humour. His best known work "Rehepapp ehk November", a.k.a. "Rehepapp", has been translated to Finnish and Norwegian. "Mees, kes teadis ussisõnu", a bestseller in Estonia, so popular that a board-game was based on it, has been translated to English as "The Man Who Spoke Snakish". These books, as well as his other historical-themed works such as "Ivan Orava mälestused" and "Kalevipoeg" resonated strongly with contemporary Estonian society. Kivirähk is also the author of the children's book "Leiutajateküla Lotte" and its sequels, and wrote the screenplay for the cartoon based on it. Andrus Kivirähk works as a journalist, and is married with 3 children.

Kristiina Kass-Nokelainen on eesti lastekirjanik, illustraator ja tõlkija. Ta elab Soomes ja on kirjutanud ka soome keeles. Aastal 1988 lõpetas ta Tallinna Kunstigümnaasiumi kunstiklassi ja 1999 Helsingi ülikooli. Samal aastal avaldas ajaleht Hyvinkään Sanomat (hiljem Aamuposti) ta esimesed lastelood. Koostöö ajalehega kestis 9 aastat iganädalaste lastelugude ja noorteföljetonide näol. Enamiku oma raamatutest on Kristiina Kass illustreerinud ise. Viimase, "Nõianeiu Nöbinina", illustreeris Heiki Ernits. 2011. aastal esilinastus ETV-s "Nõianeiu Nöbinina" järgi tehtud teleseriaal. Kristiina Kass on tõlkinud soome keelest populaarsete Soome lastekirjanike, Sinikka ja Tiina Nopola, kirjutatud raamatusarja "Risto Räppar".

Ilmar Trull on sündinud 21. veebruaril 1957 Tallinnas. Ta õppis 1964-1975 Tallinna 7. keskkoolis ja 1976-1978 Tartu Ülikoolis inglise keelt. Pärast sõjaväeteenistust pidas Trull mitmeid ameteid, 1985-1995 töötas huumoriajakirja Pikker osakonna- ja tegevtoimetajana. Kirjanike Liidu liige alates 1996. aastast. Praegu on I. Trull vabakutseline kirjanik. Ilmar Trull on lasteajakirjade Täheke ja Hea Laps kauaaegne kaastööline. Alates 1996. aastast varustab ta nädalalehe Eesti Ekspress lastelehekülge vaimukate luuletustega ning joonistab neile ise ka pildid juurde. Ajakirjanduses ilmunud luuletuste paremikust sünnib iga aasta-paari järel kogumik, mille menu noorte lugejate seas on garanteeritud.

Sündinud Rakveres velskri tütrena. Koolitee algas 1939 Järvakandis, jätkus Tallinna Õpetajate Seminaris, Tallinna Õpetajate Instituudis ja Tallinna 8. Keskkoolis. 1950-1955 õppis Tartu Riiklik Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas soome-ugri keelte alal. Töötanud Eesti Riiklikus Kirjastuses laste- ja noorsookirjanduse toimetajana 1955-1960 ning Eesti Televisioonis laste- ja noortesaadete toimetajana 1960-1967, seejärel kutseline kirjanik ja tõlkija. Kirjutanud 30 lasteraamatut, proosat ja luulet täiskasvanutele, tõlkinud ungari keelest, tegutsenud publitsistina ja lastekirjanduse kriitikuna. Alates 1974 Kirjanike Liidu liige. Oli abielus lastekirjanik Eno Rauaga. Kirjutanud kunstmuinasjutte, noorsooraamatuid, reisikirju, lühilugusid ja muinasjutte väikelastele. Tema teoseid on tõlgitud inglise, saksa, vene, tšehhi, soome, jaapani jt keeltesse. Raamatuid on korduvalt lavastatud ja ekraniseeritud (animafilmid „Kunksmoor” 1977 ja „Kunksmoor ja kapten Trumm 1978, mängufilmid „Arabella, mereröövli tütar” 1982 ja „Kallis härra Q” 1998). Perviku loomingule pühendati rahvusvahelisel konverentsil „Meri ja lastekirjandus” Klaipedas (Leedu) terve päev – 25. juuli 2008. Eesti lastekirjanduse tipptaset esindab toredatele karakteritele ja muinasjutufantastikale rajatud nõiamoori-lugu „Kunksmoor”, mis lapsele arusaadaval ja humoorikal moel käsitleb armastuse ja isekuse, looduse ja loodushoiu jm küsimusi. Raamat sai 1975. a. lastekirjanduse aastapreemia ning jagas esikohta 2000. a. küsitluses „Sajandi sada parimat algupärast lasteraamatut”. Klassikaks on saanud ka hea ja kurja probleemi lahkav põnev seiklusjutt „Arabella, mereröövli tütar”. Päevikuvormis noorsooraamatu „Kallis härra Q” teemaks on tänapäeva ebastabiilsed peresuhted, laste ja vanainimeste üksindus, muinasjutt „Draakonid võõrsil” kujundab lastes mõistvat suhtumist sõjapõgenikesse ja teistesse võõrastest kultuuridest tulnutesse. Mitmekihiline fantaasialugu „Maailm Sulelise ja Karvasega ja selle järg „Suleline, Puhuja ja must munk” (2007) on omapärane süntees pea kõigist A. Perviku lasteraamatutes seni käsitlemist leidnud teemadest. Sari „Paula elu” (2001-2008) kujutab algklassilapse elu tänapäeval. Autor kõneleb tõsielu lihtsatest asjadest ja õpetab Paula abiga väikelapsele seejuures nii mõndagi suhtlemisest ja konfliktolukordadest. Sama joont jätkab autor „Tirilinna lugude” sarjaga (2009-), mis pajatab ühe mereäärse väikelinna laste tegemistest. Hilisemast loomingust tuleb kindlasti esile tõsta „Presidendilugusid” (2008) väikeriigi eakast, kohustustega koormatud, kuid ikka asjalikust ja sõbralikust riigipeast, kel ei puudu ka inimlikud nõrkused. Meistrisulega kirja pandud vahvalt absurdsed pisipalad inimelu veidrustest raamatus „Ühes väikses veidras linnas” (2009) kõnetavad samavõrd edukalt nii algklassilast kui ka kogemustega lugejat.

Sündinud Narvas kontoriametniku tütrena, õppinud Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumis ning Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Aastatel 1958-65 töötas lasteajakirja Pioneer toimetuses, 1960-65 samaaegselt ka lasteajakirja Täheke toimetuses. Alates 1965 vabakutseline kirjanik. Kirjanike Liidu liige aastast 1961. Heljo Mänd on avaldanud üle 90 värsi-, proosa- ja näidendiraamatu lastele ja ligi 30 raamatut täiskasvanutele, kuuldemänge, lastenäidendeid, TV-stsenaariume („Mõmmi ja aabits”, „Nõiakivi”), tõlkinud lasteluulet ja -proosat vene, inglise ja saksa keelest. Tema lasteraamatuid on tõlgitud enam kui 20 keelde. H. Männi esimene raamat, luulekogu väikelastele „Oakene” märkis uue kunstilise kvaliteedi tekkimist 1950-te aastate eesti lastekirjanduses. Nii luules kui proosas saavutab ta lugejaga hea kontakti talle omase lapseläheduse tõttu, mis väljendub mängulisuse, elava fantaasia, huumori ja värvika kujundlikkuse kaudu. On kirjutanud proosaraamatuid ka keskmisele ja vanemale koolieale. Tähelepanuväärselt õnnestunud on humoristlik koolipoisilugu „Toomas Linnupoeg” ning lapsepõlvemälestustel põhinev jutukogu „Väikesed võililled”. Armastatud „Karu-aabitsast” on ilmunud tervelt 11 trükki, populaarsed on ka Mõmmi-raamatud.