Part of Series
„Eesti unejuttude ja -salmide kuldraamat” sisaldab unejutte ja -salme viiekümnelt eesti autorilt, samuti kimbukese eesti rahvalaule. Raamatust leiab ka mitu just selle kogumiku jaoks kirjutatud lugu. „Eesti unejuttude ja -salmide kuldraamatus” on järgmised osad: • Kuu paistab, tähed säramas, öö katab ilma, maad ... Jüri Parijõgi, „Unevanamees”; Eno Raud, „Sipsiku reis Kuule”; Juhani Püttsepp, „Jaaniuss ja täht”; Reet Made, „Avameelne kõnelus Kaisukaruga”; Jaan Rannap, „Suur sõrmeimemise pidu”; Tiia Toomet, „Väikeste poiste unejutt” ja „Väikeste tüdrukute unejutt” jt. Lydia Koidula, „Hällilaul”; Karl Eduard Sööt, „Äiu, lahke lapsukene”; Ernst Enno, „Tibukese unenägu”; Merca, „Unes Une-Mati” jt. • Kõnnid üle vikerkaare, pihud pilvi täis ... Urve Tinnuri, „Varblane Kekspüks lendab soojale maale”; Lehte Hainsalu, „Kümme väikest mesimummi”; Eno Raud, „Linnupoegade õhtu”; Harri Jõgisalu, „Miks ööbik laulab öösiti” jt. Heljo Mänd, „Karujõmmi unelaul”; Jaan Kaplinski, „Vihmal on ilus hääl”; Olivia Saar, „Meresängis”; Valeria Ränik, „Lumest ja unest”; Uno Leies, „Karu ärkab talveunest” jt. • Uni tuleb, unel rutt, uni nagu muinasjutt ... Kalju Kangur, „Unenäod kristallkohvris”; Veiko Belials, „Sibahiir Suslik”; Kristiina Kass, „Unelinnu pesa”; Andrus Kivirähk, „Kuidas supikulp lasteaias käis”; Heiki Vilep, „Nael Niilo ja tema suur unistus”; Urve Tinnuri, „Unemehike ja tema võluraamat”; Juhan Saar, „Und otsimas” jt. Sulev Oll, „Une kott ei saa iialgi täis”; Ott Arder, „Unemetsades” jt. „Eesti unejuttude ja -salmide kuldraamat” on mahukas jutu- ja luulevalimik, ühtlasi ka teatmeteos, milles on luuletuste register, juttude register, autorite register ja illustraatorite register. „Eesti unejuttude ja -salmide kuldraamat” võiks olla igas kodus, lasteaias, koolis ja raamatukogus. Samuti on see väärtuslik kingitus igale eesti lastekirjanduse sõbrale. Samast sarjast Kuldraamatud: Vene muinasjuttude kuldraamat. Vene keeles Eesti muinasjuttude kuldraamat Eesti lasteluule kuldraamat Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamat Eesti lastejuttude kuldraamat Maailma muinasjuttude kuldraamat Vene muinasjuttude kuldraamat
Authors
Tiia Toomet on sündinud 9. veebruaril 1947. aastal Tallinnas. Ta õppis Tartu Ülikoolis ajalugu ja Tallinna Kunstiülikoolis kunstilist tekstiili. Ta on töötanud Tartu Ülikooli kunstikabinetis ja kodunduskabinetis, olnud vabakutseline kirjanik. Eesti Kirjanike Liidu liige 1985. aastast. Tiia Toomet rajas Tartu Mänguasjamuuseumi ja oli selle juhataja kuni 2007. aastani. Tiia Toomet on kirjutanud lasteraamatuid põhiliselt mudilastele ja nooremale koolieale, läbivaks teemaks aja- ja kultuurilugu, millest jutustatakse lapsele arusaadavas keeles. Nii pajatab ta ühes oma populaarsemas lasteraamatus „Vana aja lood” (1983) oma lapsepõlvest 1950-ndate aastate Tallinna äärelinnas. Neist natuke teistmoodi vanadest asjadest on juttu mitmes teiseski tema lasteraamatus: „Kodused asjad” (1987) räägib igapäevastest esemetest lapse pilgu läbi, „Lapikirja ja lastekirja” (1984) annab muinasjutuvormis edasi vanade rahvavaipade värvirõõmu ja mustrikirevust, „Kaltsutitt ja puuhobune” (1996) jutustab sajandialguse Eesti talulaste mängudest ja mänguasjadest. Rohkete piltidega „Nukuraamatust” (1997) saab teada nukkude pikast ja põnevast ajaloost, „Vana aja koolilood” (2001) elustab praeguste koolilaste jaoks 50-te aastate keskpaiga koolielu nii sõnas kui pildis. Ta on kirjutanud veel lugusid laste igapäevaelust („Kuidas panna nööpe” 1979, „Kaur, kõige noorem vanem vend” 1991), humoristlikke vigurijutte ja kunstmuinasjutte („Värviline kosmoselugu” 1979, „Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda” 1984), lastevärsse („Kuhu need värvid jäävad” 1975, koos Jaan Kaplinskiga), esimese Eesti ajaloo õpiku taasiseseisvunud Eestis „Me elame ajaloos” (1993). T. Toometi lasteraamatuid on tõlgitud araabia, hollandi, inglise, poola, saksa, slovaki ja vene keelde.
Sündinud Narvas kontoriametniku tütrena, õppinud Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumis ning Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Aastatel 1958-65 töötas lasteajakirja Pioneer toimetuses, 1960-65 samaaegselt ka lasteajakirja Täheke toimetuses. Alates 1965 vabakutseline kirjanik. Kirjanike Liidu liige aastast 1961. Heljo Mänd on avaldanud üle 90 värsi-, proosa- ja näidendiraamatu lastele ja ligi 30 raamatut täiskasvanutele, kuuldemänge, lastenäidendeid, TV-stsenaariume („Mõmmi ja aabits”, „Nõiakivi”), tõlkinud lasteluulet ja -proosat vene, inglise ja saksa keelest. Tema lasteraamatuid on tõlgitud enam kui 20 keelde. H. Männi esimene raamat, luulekogu väikelastele „Oakene” märkis uue kunstilise kvaliteedi tekkimist 1950-te aastate eesti lastekirjanduses. Nii luules kui proosas saavutab ta lugejaga hea kontakti talle omase lapseläheduse tõttu, mis väljendub mängulisuse, elava fantaasia, huumori ja värvika kujundlikkuse kaudu. On kirjutanud proosaraamatuid ka keskmisele ja vanemale koolieale. Tähelepanuväärselt õnnestunud on humoristlik koolipoisilugu „Toomas Linnupoeg” ning lapsepõlvemälestustel põhinev jutukogu „Väikesed võililled”. Armastatud „Karu-aabitsast” on ilmunud tervelt 11 trükki, populaarsed on ka Mõmmi-raamatud.
Lydia Emilie Florentine Jannsen, known by her pen name Lydia Koidula, was an Estonian poet. Her sobriquet means 'Lydia of the Dawn' in Estonian. It was given to her by the writer Carl Robert Jakobson. Lydia Jannsen was born in Vändra, Pärnu County, Governorate of Livonia (now in central Estonia). The family moved to the nearby county town of Pärnu in 1850 where, in 1857, her father started the first local Estonian language newspaper and where Lydia attended the German grammar school. The Jannsens moved to the university town of Tartu, the most progressive town in Estonia, in 1864. Nationalism, including publication in indigenous languages, was a very touchy subject in the Russian Empire but the rule of Czar Alexander II (1855 - 1881) was relatively liberal and Jannsen managed to persuade the imperial censorship to allow him to publish the first national Estonian language newspaper in 1864. Both the Pärnu local and the national newspaper were called Postimees (The Courier). Lydia wrote for her father on both papers besides publishing her own work. In 1873 she married Eduard Michelson, a Latvian army physician, and moved to Kronstadt, the headquarters of the Russian navy near St. Petersburg. In 1876–78 the Michelsons visited Breslau, Strasbourg and Vienna. Koidula lived in Kronstadt for 13 years but despite spending her summers in Estonia, she never stopped feeling inconsolably homesick. Lydia Koidula was the mother of three children. She died on August 11, 1886 after a long and painful illness. Her last poem was Enne surma- Eestimaale! (Before Death, To Estonia!).
Kristiina Kass-Nokelainen on eesti lastekirjanik, illustraator ja tõlkija. Ta elab Soomes ja on kirjutanud ka soome keeles. Aastal 1988 lõpetas ta Tallinna Kunstigümnaasiumi kunstiklassi ja 1999 Helsingi ülikooli. Samal aastal avaldas ajaleht Hyvinkään Sanomat (hiljem Aamuposti) ta esimesed lastelood. Koostöö ajalehega kestis 9 aastat iganädalaste lastelugude ja noorteföljetonide näol. Enamiku oma raamatutest on Kristiina Kass illustreerinud ise. Viimase, "Nõianeiu Nöbinina", illustreeris Heiki Ernits. 2011. aastal esilinastus ETV-s "Nõianeiu Nöbinina" järgi tehtud teleseriaal. Kristiina Kass on tõlkinud soome keelest populaarsete Soome lastekirjanike, Sinikka ja Tiina Nopola, kirjutatud raamatusarja "Risto Räppar".
Andrus Kivirähk is an Estonian journalist, playwright and novelist. His writing style can be called self-mocking and sarcastic with dark humour. His best known work "Rehepapp ehk November", a.k.a. "Rehepapp", has been translated to Finnish and Norwegian. "Mees, kes teadis ussisõnu", a bestseller in Estonia, so popular that a board-game was based on it, has been translated to English as "The Man Who Spoke Snakish". These books, as well as his other historical-themed works such as "Ivan Orava mälestused" and "Kalevipoeg" resonated strongly with contemporary Estonian society. Kivirähk is also the author of the children's book "Leiutajateküla Lotte" and its sequels, and wrote the screenplay for the cartoon based on it. Andrus Kivirähk works as a journalist, and is married with 3 children.
