Alati olen lugenud ja kuulnud räägitavat, et meie maal elavad õnnelikud lapsed, et lastel on muretu lapsepõlv. Olen sellega nõus, kui ma mõtlen Anne Puustile või ükskõik missugusele oma klassikaaslasele. Ainult ühest ma ei saa aru – miks siis mina, kes ma ju ometi ka elan sama õnnelikul maal, nii ütlemata õnnetu olen? Usun, et ma olen kõige õnnetum tüdruk. Mitte üksnes meie maal, vaid terves maailmas. Nii algab jutustus Kadrist, keeruliste saatusega väikesest tüdrukust, kelle päevikulehtedel kogeb lugeja tema rõõme ja muresid, hirme ja salasoove ning lootust paremale tulevikule. Silvia Rannamaa esmakordselt 1959. aastal ilmunud „Kadri” on üks Eesti noortekirjanduse tüvitekste, mille omas asjas ainulaadne vorm on saanud armsaks paljudele lugejatele. Kadri sõbralik ja lahke loomus aitab ta läbi eluraskustest ning sisendab ka lugejatele usku iseendasse ja oma ettevõtmistesse. Raamatu järg „Kasuema” ilmus 1963. aastal.

Silvia Rannamaa noorsoojutustus ”Kasuema” on järg jutustusele ”Kadri”. Seegi raamat, nagu ka ”Kadri”, on kirjutatud päeviku vormis. Teos käsitleb Kadri käekäiku ja kujunemist internaatkoolis. Kirjanik suhtub oma peategelasesse mõistvalt ning sooja südamlikkusega, avades tõepäraselt ja ilustamata tütarlapse mõtte- ja tundemaailma. Kadri satub silmitsi elus esinevate probleemide ja vastuoludega, kuid ta suudab oma tõdedele ja tõekspidamistele toetudes iseendaks jääda.