Part of Series
„KOOLILUGUDE JA -SALMIDE KULDRAAMAT" toob meieni Eesti lastekirjanduse kõige tuntumad ja armastatumad koolilood ja -salmid nii väikestele kui ka suurematele. Siin avaneb lapse tee koolimaailma päris algusest avatsüklis „Poisu tahab kooli“, kus pisipõnnid pikisilmi ootavad ja kibelevad, et saaksid oma vanemate õdede-vendade kombel kooli minna. A-tähe õppimisest põnnieas ja kooli mängimisest on raamatus palju südamlikke ja lustakaid lugusid ja salme. Esimene koolikell on kõigile lastele ja igale perele alati olnud elamusterohke suursündmus, millest avaldame ka siin raamatus palju tuntud lugusid ja salme, mis kajastavad seda tähtsat päeva eri aegadel ja eri kandist. Esimene koolikell, esimene aktus, esimene õpetaja, esimene pinginaaber, esimene tund, esimene koolipäev – eri aegadel erinevad, kuid alati põnevad ja meeldejäävad ... Autorid pakuvad koolitüdrukute ja -poiste seiklusi kooliteel, edu ja luhtumisi õppetundides, kajastavad koolielu läbi pere ja kodu prisma, koolisõpruse väljendumist vahetundides, huvitegevuses, koolivaheaegadel laagrites ja võistlustel ... Koolilood ja -salmid on eri aegadest ja nii satub lugeja kord kooli, kus tahvlile veel krihvliga kirjutatakse, siis teeb eelmise sajandi alguse maakooli ukse lahti või piilub, mis toimus nõukogudeaegses koolis, siis aga on ta juba tänases koolimaailmas. Kõikjal saab ka nalja, on ulakusi, leitakse sõpru, võidetakse vastaseid ... Igast loost ja salmist võib teha järelduse, mis on hea, mis halb, mida võtta eeskujuks, mida mitte. Läbi paljude kooliaastate jõuab ka „KOOLILUGUDE JA -SALMIDE KULDRAAMAT" viimase koolikellani ning raamatu viimaseks tsükliks ongi noortele mõeldud „Viimane koolikellˮ. Kuldraamatus on ühtekokku sadakond koolilugu ja -salmi Eesti tunnustatud ja armastatud kirjanikelt, sealhulgas ka noortelt kirjanikelt, kes on juba leidnud tee lugeja südamesse.
Authors
Silvia Rannamaa (3 March 1918 - 19 April 2007) is an Estonian writer, the author of internationally known children's stories "Kadri" (1959) and "Stepmother" (1963). She was born in Tallinn, of Finnish and Estonian parents. She obtained her secondary education at Tallinn Girls' Commercial High School. Between 1943 - 1944, she studied at the University of Tartu, Faculty of Philosophy. Silvia's husband was an Estonian writer Harald Suislepp. "Kadri" and "Stepmother" have been translated into Russian, Latvian, Lithuanian, Slovak, Czech, Armenian and Georgian languages. Silvia Rannamaa published also lyric fairytales "Nösperi Nönni bit" (1977) and a collection of short stories, "Small-footed trail" (1985). In addition, she also wrote plays, novels and poems, the most famous poetry collection is her "For You, Mom!" (2005).
Hando Runnel omandas alghariduse Jalgsemal, Amblas ja Järva-Jaani[2], keskhariduse Tartu 1. Keskkoolis ja Paide Keskkoolis. Hiljem õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat, mis jäi lõpetamata. Töötas Loomingu toimetuses. Aastal 1992 asutas kirjastuse Ilmamaa. Runnel on sarja Eesti mõttelugu peatoimetaja aastast 1995. 1992-93 aastail oli ta esimene kutsutud Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Temast sai Eesti ainus professor (ja paarkümmend aastat hiljem ka ainuke akadeemik), kes pole lõpetatud ühtegi kõrgkooli. 5. detsembril 2012 valis Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu Hando Runneli akadeemikuks kirjanduse alal[3]. Oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. Looming "Maa lapsed" (1965) "Laulud tüdrukuga" (1967) "Avalikud laulud" (1970) "Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks" (1972) "Miks ja miks" (luuleraamat lastele, 1973) "Mõru ning mööduja" (1976) "Mere ääres, metsa taga" (luuleraamat lastele, 1977) "Kodu-käija" (valikkogu, 1978) "Punaste õhtute purpur" (1982) "Mõtelda on mõnus" (luuleraamat lastele, 1982) "Ei hõbedat, kulda" (essee- ja kriitikakogumik, 1984) "Juturaamat" (proosaraamat lastele, 1986) "Laulud eestiaegsetele meestele" (1988) "Mõõk ja peegel" (esseed, 1988) "Aja lugu" (laulukava, 1988) "Taadi tütar" (luuleraamat lastele, sisaldab laule, 1989) "Isamaavajadus" (poliitilise publitsistika valimik, 1991) "Oli kevad, oli suvi" (1992) "Juhan Luiga ja vene küsimus" (Tartu Ülikooli aulas 8. oktoobril 1993 peetud loengu tekst, 1993) "Üle Alpide" (1997) "Haruldused" (1998) "Jooksu pealt suudeldud" (artiklite ja esseede kogumik, 1998) "Küüni täitmine" (näidend, koos Madis Kõivuga, 1998) "Mõistatused" (2000) "Omad" (2002) "Õpetussõnad" (2003) "Suureks saamine: laste laulud ammu ja homme" (lasteluule ja lastelaulude valikkogu, 2004). Seda teost müüdi 2004. aastal 6879 eksemplari, millega oli läbimüügilt Eesti aasta 13. raamat, sealjuures müüduim eesti ilukirjandusteos [4]. "Sinamu" (2005) "Viru veri ei värise. Armastuse laulud" (2006) "Armukahi" (2008) "Väravahingede kriiksumist kuulnud" (esseekogumik, 2008) "Videvik" (2009) "Vee peal käimine keelatud". Loomingu Raamatukogu 2011, nr 1-2. ISBN 9789949428786 Hando Runnel on olnud ka paljude kogumike koostaja: "Valguse riie ei vanu" (Kalju Lepiku luulekogumik) "Kui meil veel püksa ei olnud. Jaan Lattik." "Eesti kirjanduslugu. Gustav Suits." "Minu elu. Konstantin Päts."
Tiia Toomet on sündinud 9. veebruaril 1947. aastal Tallinnas. Ta õppis Tartu Ülikoolis ajalugu ja Tallinna Kunstiülikoolis kunstilist tekstiili. Ta on töötanud Tartu Ülikooli kunstikabinetis ja kodunduskabinetis, olnud vabakutseline kirjanik. Eesti Kirjanike Liidu liige 1985. aastast. Tiia Toomet rajas Tartu Mänguasjamuuseumi ja oli selle juhataja kuni 2007. aastani. Tiia Toomet on kirjutanud lasteraamatuid põhiliselt mudilastele ja nooremale koolieale, läbivaks teemaks aja- ja kultuurilugu, millest jutustatakse lapsele arusaadavas keeles. Nii pajatab ta ühes oma populaarsemas lasteraamatus „Vana aja lood” (1983) oma lapsepõlvest 1950-ndate aastate Tallinna äärelinnas. Neist natuke teistmoodi vanadest asjadest on juttu mitmes teiseski tema lasteraamatus: „Kodused asjad” (1987) räägib igapäevastest esemetest lapse pilgu läbi, „Lapikirja ja lastekirja” (1984) annab muinasjutuvormis edasi vanade rahvavaipade värvirõõmu ja mustrikirevust, „Kaltsutitt ja puuhobune” (1996) jutustab sajandialguse Eesti talulaste mängudest ja mänguasjadest. Rohkete piltidega „Nukuraamatust” (1997) saab teada nukkude pikast ja põnevast ajaloost, „Vana aja koolilood” (2001) elustab praeguste koolilaste jaoks 50-te aastate keskpaiga koolielu nii sõnas kui pildis. Ta on kirjutanud veel lugusid laste igapäevaelust („Kuidas panna nööpe” 1979, „Kaur, kõige noorem vanem vend” 1991), humoristlikke vigurijutte ja kunstmuinasjutte („Värviline kosmoselugu” 1979, „Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda” 1984), lastevärsse („Kuhu need värvid jäävad” 1975, koos Jaan Kaplinskiga), esimese Eesti ajaloo õpiku taasiseseisvunud Eestis „Me elame ajaloos” (1993). T. Toometi lasteraamatuid on tõlgitud araabia, hollandi, inglise, poola, saksa, slovaki ja vene keelde.
Sündinud Narvas kontoriametniku tütrena, õppinud Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumis ning Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Aastatel 1958-65 töötas lasteajakirja Pioneer toimetuses, 1960-65 samaaegselt ka lasteajakirja Täheke toimetuses. Alates 1965 vabakutseline kirjanik. Kirjanike Liidu liige aastast 1961. Heljo Mänd on avaldanud üle 90 värsi-, proosa- ja näidendiraamatu lastele ja ligi 30 raamatut täiskasvanutele, kuuldemänge, lastenäidendeid, TV-stsenaariume („Mõmmi ja aabits”, „Nõiakivi”), tõlkinud lasteluulet ja -proosat vene, inglise ja saksa keelest. Tema lasteraamatuid on tõlgitud enam kui 20 keelde. H. Männi esimene raamat, luulekogu väikelastele „Oakene” märkis uue kunstilise kvaliteedi tekkimist 1950-te aastate eesti lastekirjanduses. Nii luules kui proosas saavutab ta lugejaga hea kontakti talle omase lapseläheduse tõttu, mis väljendub mängulisuse, elava fantaasia, huumori ja värvika kujundlikkuse kaudu. On kirjutanud proosaraamatuid ka keskmisele ja vanemale koolieale. Tähelepanuväärselt õnnestunud on humoristlik koolipoisilugu „Toomas Linnupoeg” ning lapsepõlvemälestustel põhinev jutukogu „Väikesed võililled”. Armastatud „Karu-aabitsast” on ilmunud tervelt 11 trükki, populaarsed on ka Mõmmi-raamatud.
Viivi Luik (1946) Viivi Luik on pärit Viljandimaalt Tänassilmast – just seda kanti kirjeldab ka romaan „Seitsmes rahukevad”. Samast romaanist tunneb ära tema kolhoosis töötanud ema ja rändelektrikust isa kuju. Imelapsena eesti luulesse tulnud Viivi Luige esimene luuletus ilmus rajoonilehes 1962. aastal. Oma esimese luulekogu ilmumise ajal (1965) oli autor 18-aastane. „Pilvede püha” ilmus luulekassetis „Noored autorid 1964” koos Jaan Kaplinski, Hando Runneli ja Ly Seppeli debüütkoguga. Kokku on temalt ilmunud 10 luulekogu. Esimene proosaraamat, „Salamaja piir” ilmus 1974. Viivi Luik on kirjutanud ka lastele: luuletusi ja populaarsed Leopoldi-lood (1974–1976). Romaan „Seitsmes rahukevad” (1985) on tõlgitud soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, vene ja katkenditena ka inglise keelde.
- aastal pälvis romaan nii J. Smuuli nimelise kui ka Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhinna, 1987. aastal anti teosele Nõukogude Eesti preemia. 1986 sai selle autor Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks. Rahvusvaheliselt veelgi edukamaks on aga osutunud romaan „Ajaloo ilu” (1991). Tema esseed on ilmunud kahes kogumikus, „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual” (2006).
Andrus Kivirähk is an Estonian journalist, playwright and novelist. His writing style can be called self-mocking and sarcastic with dark humour. His best known work "Rehepapp ehk November", a.k.a. "Rehepapp", has been translated to Finnish and Norwegian. "Mees, kes teadis ussisõnu", a bestseller in Estonia, so popular that a board-game was based on it, has been translated to English as "The Man Who Spoke Snakish". These books, as well as his other historical-themed works such as "Ivan Orava mälestused" and "Kalevipoeg" resonated strongly with contemporary Estonian society. Kivirähk is also the author of the children's book "Leiutajateküla Lotte" and its sequels, and wrote the screenplay for the cartoon based on it. Andrus Kivirähk works as a journalist, and is married with 3 children.
Kristiina Kass-Nokelainen on eesti lastekirjanik, illustraator ja tõlkija. Ta elab Soomes ja on kirjutanud ka soome keeles. Aastal 1988 lõpetas ta Tallinna Kunstigümnaasiumi kunstiklassi ja 1999 Helsingi ülikooli. Samal aastal avaldas ajaleht Hyvinkään Sanomat (hiljem Aamuposti) ta esimesed lastelood. Koostöö ajalehega kestis 9 aastat iganädalaste lastelugude ja noorteföljetonide näol. Enamiku oma raamatutest on Kristiina Kass illustreerinud ise. Viimase, "Nõianeiu Nöbinina", illustreeris Heiki Ernits. 2011. aastal esilinastus ETV-s "Nõianeiu Nöbinina" järgi tehtud teleseriaal. Kristiina Kass on tõlkinud soome keelest populaarsete Soome lastekirjanike, Sinikka ja Tiina Nopola, kirjutatud raamatusarja "Risto Räppar".
