Margins
Minu... book cover 1
Minu... book cover 2
Minu... book cover 3
Minu...
Series · 147
books · 2007-2024

Books in series

Minu Ameerika. Reportaaže ja pihtimusi 2003-2006 book cover
#1

Minu Ameerika. Reportaaže ja pihtimusi 2003-2006

2007

Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.
Minu Ameerika 2. Ülestähendusi unelmatemaalt 2003-2007 book cover
#2

Minu Ameerika 2. Ülestähendusi unelmatemaalt 2003-2007

2007

Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine. Halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi… Ja kõige selle keskel üks eesti naine.
Minu Hispaania. Läbi maailma iseendani book cover
#3

Minu Hispaania. Läbi maailma iseendani

2008

Minugagi juhtus nagu muinaslugudes ikka: läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor. Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma kirjutisi avaldada, baaridaami ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega leppimine. Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja aktsent sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega’s midagi! Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama. See on Anna-Maria Penu bestselleri uus, täienduste ja parandustega trükk. Raamatus on nüüd kirevad pildid Hispaania elust ja uus pikk peatükk, mis vastab ka küsimusele: mismoodi laheneb Anna-Maria ja tema kaasa Ernesto abielubürokraatia, kuidas saavad nad hakkama intervjuuga, kus peavad enda koosolelu legaalsust tõestama?
Minu Argentina. Vabatahtlikuna getos book cover
#4

Minu Argentina. Vabatahtlikuna getos

2008

Endine majandusajakirjanik jättis oma mugava elu Eestis ja kolis tööle Buenos Airese vaestelinnaosasse. Raamat räägib, mismoodi ta seal päevakeskuses prussakatega võitles ja siis hoopis ülemuseks sai, mismoodi ta käis tutvumas vaalade ja pingviinidega, mismoodi ta ei suutnud prügikastiinimesega intervjuud teha, kuidas rullusid suhtemustrid vabatahtlike hulgas ja „Kakluskubiks” nimetatud ühiskorteris. Aga mis üllatas teda 14 kuud hiljem tagasi Eestisse tulles?
Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis book cover
#5

Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis

2008

Marje Aksli ei teadnud Moldovast õieti mitte midagi peale paari stereotüübi,kui selgus, et peab oma abikaasa töö tõttu sinna riiki kolima. „Umbusklikult põrnitsen Moldova kaarti: see on väike, kitsas ja lääne poolt liiga sirge servaga," meenutab ta. „Juba see serv ei meeldi mulle ? räägitakse, et keegi on maakaardil selle koha peale joonlaua pannud ja tõmmanud tšahh! tüki Rumeenia küljest." Kuidas Marje leidis, et Moldova on omamoodi võluv ja armastust väärt, ja kuidas ta ise tõi Moldovasse netilehekülje pealkirjaga Armastus ? sellest raamat räägibki. Ja muidugi ka igasugustest eriskummalistest seikadest naabrite, turumüüjate, ametnike, poliitikute ja teistega. Lisaks 16 lk fotoalbum. "Ma ei tea, kuidas on võimalik elada pikemalt ühel maal, võtmata hinge, mis seal toimub. Varem või hiljem saab see maa ikkagi ka sinu kodumaaks. Sa hakkad muretsema, kuidas tavalised inimesed piskuga toime tulevad, mis hariduse saavad lapsed koolis, kus pensioniealine õpetaja teenib kopikaid, ja kas noored tüdrukud, kes unistavad rikkast lääne boyfriendist, langevad inimkaupleja küüsi või ei. Ma leidsin Moldovast äärmiselt armsaid, kalleid ja tasaseid inimesi ning vahel vaenulikku kurja süsteemi. Moldovasse ongi raske kohe paugupealt armuda – nõukogude aeg on siia maha laotanud ükskõiksust ja ebaviisakust, seal pole ka hingematvaid mägesid ega ilusat merd. Aga see maa on siiski väärt, et teda sõbralikult patsutada ja öelda: Aeg on ärgata!" (Marje Aksli, autor)
Minu Alaska. Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast book cover
#6

Minu Alaska. Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast

2008

Maria Kupinskaja ehk Mann otsustas oma õnnetus armastuses purustatud südant minna ravitsema nii kaugele, kui saab – ja nõnda sattus ta tööle kelgukoerte talitajana Alaskale. Kuidas saab elada keset külma liustikku, kus isegi telgis sees on miinuskraadid? Kuidas saja erineva koera tujude ja haigustega hakkama saada? Ning mis saab maailma teises otsas sellest pisikesest valutavast südamest? "Ma õppisin seal, teravatipuliste mägede vahel, et minu rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ma kohtasin inimesi, kes avasid mulle oma südamed, õppisin töötama sadade kelgukoertega, nägin mägesid, mis sundisid oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, ning eelkõige toimus muutus minu enese sees: ma õppisin iseennast usaldama." Maria Kupinskaja, autor
Minu Tai. Sinimustvalge jänku igaveses suves book cover
#7

Minu Tai. Sinimustvalge jänku igaveses suves

2008

Mai Loog kolis Taisse 11 aastat tagasi. Internetis kohatud inglasest kallimaga otsustasid nad naeratava lõunamaa kasuks. Nüüd on Mai taas vallaline, kuid elab ja töötab siiani Bangkokis. Troopilise Tai erootilis-eksootiline õhkkond on avanud temas küljed, mida nii mõnedki Eesti lapsepõlvesõbrannad alguses veidraks pidasid. Miks teeb Mai muusikavideosid, kus oma jutustatud loo juurde tantsib ringi kalli pitspesu väel või sädelevates bikiinides? Kuidas sobivad Mai jänkukõrvad kokku doktorikraadi ning Tai poliitilise situatsiooni analüüsimisega Eesti meedias? „Ma olen kaasaegne naine, ma olen seks-subjekt, ja ma naudin seda,” ütleb Mai ning selgitab oma raamatus seda lähemalt.
Minu Pariis. Kuidas moepealinnas ellu jääda book cover
#8

Minu Pariis. Kuidas moepealinnas ellu jääda

2009

Kuhu kadusid Chaneli parukad? Miks tahab Pariisi korteriomanik näha üürniku tuludeklaratsiooni? Milline oli mu kapisuurune katusekorter? Kus on Pariisis prestiižne elada? Kuidas moeshow’le modelle valitakse? Milline on tõeline pariisitar? Millised on Pariisi huvitavamad restoranid? Kui palju prantslane puhkab?… Selles raamatus leiate vastused nii neile kui paljudele teistele küsimustele. See on lõbus antropoloogiline vaatlus, kus absurdsed situatsioonid vahelduvad konkreetsete ellujäämisnäpunäidetega ning kus ma jutustan oma tähelepanekustest Prantsusmaa ja prantslaste ning Pariisi ja pariislaste kohta. Teie ees on väike sissevaade prantslaste igapäevaellu, nende veidrustesse, kommetesse ja harjumustesse. Kuid see on ka minu lugu – sellest, kuidas uude keskkonda sattusin ja kuidas siin kohaneda tuli.
Minu Island. Tule ja jää sümfoonia book cover
#9

Minu Island. Tule ja jää sümfoonia

2009

Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal. Siin raamatus on Islandil elava muusiku kogemused: seiklused laviinide ja lambaaedadega, maa-alustes jõgedes ujumine, kuuma mäe aurudes saunatamine, tulises maapinnas leibade küpsetamine, mädamunade söömine ja muud lood. Autor kuulub nn „Eesti maffiasse”, kes on Islandi muusikakoolide juhtimise sisuliselt enda kätesse võtnud.
Minu Itaalia. Kõige kirglikum ja kaootilisem book cover
#10

Minu Itaalia. Kõige kirglikum ja kaootilisem

2009

"Olen kindel, et Itaaliaga seostub igaühel midagi – olgu selleks siis Itaalia jalgpall, mood või toit –, kuid külmaks ei jäta see maa ilmselt kedagi. Selle raamatu kaante vahel on peidus minu Itaalia. Minu üleelamised immigratsiooniametis, armumine pestosse ja limoncellosse, suhted akadeemilises maailmas, valusad õppetunnid õhtusöögietiketi alal... Minu Itaalia algab tegelikult Soomest, kulgeb läbi hallikates toonides ühiselamutoa salapärasesse ja kirevasse Genova vanalinna, seejärel põikab Põhja-Itaalia kaljudele ja kaluriküladesse, oliivisaludesse ja piiniametsadesse. Ma ei tea veel, kus ja millega minu Itaalia lõpeb." Kristiina Praakli
Minu Austraalia. Kuidas ma vahetasin raha aja vastu book cover
#11

Minu Austraalia. Kuidas ma vahetasin raha aja vastu

2009

Pime possumionu kolistab elektritraate pidi kui kass, mängukaru moodi koaalad nosivad puu otsas eukalüptilehti ja väledad pisikesed gekod vilistavad elutoa seintel laulda. Tänavapilt näeb välja kui üks jumalavallatu multikultuuri supp ja inglise keelt kogeb uskumatu aktsendiga variatsioonides. Austraalia, unistustemaa. Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu. Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima. Jutustasin punase kahemeetrise kängurusõbraga Austraalia unenägude aegadest ja kihutasin hiigelrekkadel läbi tuhandeid kilomeetreid kõrbeavarusi. Tassisin farmis ananasse ja arbuuse, müütasin linnatänavail loteriipileteid ning teenisin ettekandjana nagu sajad teisedki noored eestlastest ilmarändurid. Seikluste keskel leidsin ootamatult selle, mida enesele teadmata otsinud olin. (Airi Ilisson-Cruz) Fotograafid: Erwin Cruz, Airi Ilisson-Cruz, Kristo Kukk, Svetlana Matsova
Minu Soome. Üksinda omade seas book cover
#12

Minu Soome. Üksinda omade seas

2009

"Kaja, kes oskas kaks sõna soome keelt (terve ja guudbai), sattus Professori kutsel üheks semestriks Jyväskylä Ülikooli külalisõppejõuks. Lumepall aga oli veerema lükatud, tuhande järve maa oli Kaja enda kütkesse haaranud ning poolest aastast on saanud palju aastaid. „Oleme oma pähe kinnistanud hulga stereotüüpe naabermaast, kuid kui palju me tegelikult teame, missugune Soome ja seal elav soomlane on?” küsib Kaja nüüd ja jagab oma kogemusi põhjanaabritest: nende temperamentsest loomusest, äraspidisest huumorist, kokkuhoidlikust meelelaadist ja suurest südamest."
My Estonia. Passport Forgery, Meat Jelly Eaters, And Other Stories book cover
#13

My Estonia. Passport Forgery, Meat Jelly Eaters, And Other Stories

2009

Some people have said this book is romantic and maybe it is: a young lost American college grad falls in love with an intriguing European journalist and embarks on a journey that restores his faith in himself and the world. Sure, it is romantic. But it was never easy. A foreigner arrives in the middle of a dark winter and must survive in Estonia, the "least fortunate Scandinavian country," a land where people eat blood sausage and jellied meat, drink warm bread, and are always on time; a place where every family is haunted by the past and is struggling to catch up to the present. Over the course of one year, so much happens in this tiny northern land that it stops being foreign. Estonia and the college grad turned journalist become intimately acquianted. Inseparable. And in the end, he comes to love it, even when they do not want to let him back into their country.
Minu Nepaal. Muinasjutte Himaalaja jalamilt book cover
#14

Minu Nepaal. Muinasjutte Himaalaja jalamilt

2009

Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru, käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“ Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria. Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama. Kaia-Kaire Hunt
Minu Mongoolia. Raamat armastusest book cover
#15

Minu Mongoolia. Raamat armastusest

2009

“Inimesed mägedes meenutavad putukaid. Nagu sipelgad, rühivad nad kuhugi, hambad ristis: hagu korjama, odra või viinamarjade kasvatamiseks terrasse looma; mõned narrid lähevad endale midagi tõestades tippe vallutama, just nagu oleks maailm pärast seda kuidagi parem paik; ja siis on veel moodsad inimesed, kes ronivad kuhugi üles selleks, et ennast ja ümbritsevat pildistada ning sellise saagiga alla ronida. Mäed on aga majesteetlikud ja vaiki, neil on inimestest täiesti ükskõik – nad on lihtsalt mäed.” Rändaja Roy kuulub tippe vallutada tahtvate inimeste hulka. Mõned neist jäävad ka kättesaamatuks: võib-olla on aeg olnud selleks vale, võib-olla ei ole seda soosinud muude, esmapilgul tühiste pisiasjade kokkulangemine. Ja võib-olla pole vajagi tõusta iga mäe tippu, et teada, mida kõrgmäestikuõhk inimesega teeb. Lõppeks on üksainus kõrgus, mille vallutamine pingutust väärib – ja seda geograafiliselt kaardilt ei leia. Sest mine nii kaugele kui tahad, minevik saab su alati kätte.
Minu Maroko ehk maailma teistpidi vaatamise õpik book cover
#16

Minu Maroko ehk maailma teistpidi vaatamise õpik

2010

„Appikene! Ära seda nüüd küll tee!!! Jumala eest! Ta peksab su läbi, hoiab sind päevad otsa köögis kinni ja võtab lahutusel lapsed käest!” Uskuge või mitte, aga pidin seda enne abiellumist rohkem kui ühe heatahtliku inimese suust kuulma. Lõpuks ei osanud ma enam muud moodi reageerida kui vaid malbe naeratusega. Sisemuses aga kriipis mõte – mis õigusega te minu abielu lahutate, enne kui see pole veel alanudki? Olen eestlane, aga moslem. Või kas peangi siia „aga” vahele panema? Olen moslem juba üheksandat aastat, abielus viiendat. Pean seda täpsustama, sest enamasti arvatakse, et olen moslem oma marokolasest mehe pärast. Inimese identiteeti vormivad ühtviisi nii ta millegi kõrgema poole püüdlev hing kui ka maine kogemus. Minu kogemus, mida tahaksin teiega jagada, on mind viinud läbi lapsepõlve eneseotsingu Nõukogude Eestis, araabia keele ja islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise Kuveidis, otse sooja Maroko südamesse. See kõik on osa minust: olen eestlane ja moslem. (Kätlin Hommik-Mrabte)
Minu Kanada. Eestlase eluratas vahtralehemaal book cover
#17

Minu Kanada. Eestlase eluratas vahtralehemaal

2010

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega. Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred - eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?
Minu Taani. Tuuline teekond keelatud maal book cover
#18

Minu Taani. Tuuline teekond keelatud maal

2010

Kaheksa aasta eest poleks mulle pähegi tulnud võimalus valida elukohaks Taani. Masendav kliima, õudne keel, kummalised inimesed…ja ämblikest ma siis veel ei teadnudki. Ent mõni kuu hiljem ma just siia jõudsingi – praktiliselt üleöö, mitte enam esimeses nooruses, illegaalina, konkreetse töökohata. Lisaks sattusin oma ebakindlas staatuses elama Saksamaa-Taani piirile nii lähedale, et piirivalvurite autod ja vormiriietus vilksatasid silme eest mööda mitu korda päevas. Minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Minu Taani on üks pisike nurgake Lõuna-Jüütimaal, mille süda tuksub omas rütmis ja kus kõike vana on rohkem kui uut. Siin on metsikud hobused, ekstsentrilised vanaprouad-härrad, lõputu seltsielu, lossid ja prints Joachim ning loomulikult Jakob oma koleerilise õe Helgaga. Siin olen ma leidnud armastuse selle tusase tuulisevõitu maa, tema rahulike pikatoimeliste inimeste… ja võib-olla iseendagi vastu. Mae Lender
Minu Kolumbia. Lend papagoi nokal book cover
#19

Minu Kolumbia. Lend papagoi nokal

2010

Perico tähendab kokaiini. Sõna perico (slängis „papagoi“) kasutatakse sellepärast, et kokaiin tekitab ninas tunde, nagu hammustaks seda papagoi. Kolumbia tänavaslängis on muide kõnekäänd: kui tuju pole kiita, siis… vaheta diilerit! Saabusin 2004. aasta 1. jaanuaril Kolumbiasse, et õpetada kuus kuud ühes katoliiklikus keskkoolis inglise keelt. Saatus tahtis teisiti: viibisin Kolumbias kaks ja pool aastat, elasin kahes linnas ning töötasin ka tõlgi ja projektijuhina. Elasin sellel maal läbi oma elu suurimad rõõmud ja valud, mis on nii hullupööra minu sees, et ma võib-olla „ei saagi Kolumbiast üle“. Ühest küljest oli ju palju valusat, mida ei tahaks mäletada, samas valdab mind tunne, et ilma nende mälestusteta oleksin palju vaesem inimene. Ma armastan Kolumbiat väga. Aga kui päris aus olla, siis see on armastuse ja vihkamise suhe.
Minu London. Loomepiinu, inspiratsiooni ja argiilu book cover
#20

Minu London. Loomepiinu, inspiratsiooni ja argiilu

2010

Jah, teil on õigus! Ma olen moekunstnik, kuid käesolev raamat ei räägi moest. Kui, siis ainult natuke. Minu raamat jutustab hoopis loo, kuidas ma 38 aasta vanuselt avastasin, et see, mida ma alati oma elus teha olin tahtnud, ja mida ma tegelikult tegin, ei langenud üldse kokku, ning kuidas ma otsustasin asjade käiku muuta ning kõike uuesti algusest alata: minust sai taas üliõpilane, seekord maailma kuulsaimas moekoolis Londoni Central Saint Martins College’is, legendaarse ja kardetud moeprofessori Louise Wilsoni käe all. Mis saaks olla parem kui olla teel oma elu-unistuse poole? Elades samal ajal maailma kõige inspireerivamas ja loomingulisemas linnas, mille suuri ja väikseid argiimesid siin ka teiega jagan.
Minu Ugrimugri. Uskumatud seiklused soome-ugri ilmas book cover
#21

Minu Ugrimugri. Uskumatud seiklused soome-ugri ilmas

2010

Kirjutasin selle raamatu, et välja öelda ugrimugri suurim saladus. Ugrimugri – see on meie, soome-ugri rahvaste särav maailm täis vahvaid hõimlasi ja enneolematuid juhtumisi. Selliseid, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega, ei kellegi teisega: rokkivad vanaemad kartulipõllul, silmini õllesiltidesse uppunud sepp, lõõtspillimängija parlamendihoone fuajees ja püksata mehed Riigikogu õues; põlevas saunas leili võtvad mehed, majorid paanikasse ajanud trumm ja lumesaanil otse päikese südamesse sõitmine; poro kui üks maailma targemaid loomi, veresööjate sõprus kajakanäksijatega ning suure ja väikese tähega Meri rahvaid vapustamas… Vaat selliseid asju olen ilmas ringi vaadates kogenud. Ugrimugri maailm, kui selleni jõuda, on enam kui rahvad ja tavad, keeled ja meeled. See on hingeseisund, elamise viis.
Minu Horvaatia. Varjupaik kotkasaarel book cover
#22

Minu Horvaatia. Varjupaik kotkasaarel

2010

Siin kaante vahel on lood minu väga omapärasest eluperioodist Horvaatias, mis algas talvise erakupõlvega väheasustatud saarel, kus olin mitu kuud ainus vabatahtlik, kaaslasteks eesel, lambad ja kaeluskotkad. Minu Horvaatiasse kuuluvad veel: keeruka loomuga bioloogiatudeng, häbelik postiljon Robi, identiteedikriisis vabatahtlikud, abitu lumivalge lambatall, lehmasoolikaid järavad kaeluskotkad, skorpionid vannitoas, eriskummalised taevased matused, aga ka horvaatidelt kuuldud lood helgest Jugoslaavia ajast ning õõvastavatest sõjaõudustest, ja mu enda lood merehädas loksumisest, illegaalipõlvest, hullumeelsest karnevalist, oliivide korjamisest ning gaasilõhnalistest seentest. Kui mu pooleaastane vabatahtlikuaeg läbi sai, hakkasid toimuma kummalised lood, mis mul saarelt ära ei lasknud minna…
Minu Gruusia book cover
#23

Minu Gruusia

Elu nagu mägiteel

2010

Tulevase magamistoa aknast avanev hommikune vaatepilt lööb tummaks. Lillakasmustad viinamarjakobarad punakuldses koiduvalguses ning taevasse kõrguv küpressiteravik sinetavate mägede taustal olid jäänud korterit tutvustavas meilis mainimata. Tajun äkki, et kogu see aeg on väljast kostnud tsikaadide kõrvulukustav saagimine. Sellest saabki siin maal mu lemmikhelin. Kas ma juba mainisin, et õhk on sume kui samet, sõna otseses mõttes? Minu peaaegu juhuslikust viisasekretäriks kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike, kuid ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis mulle otsekui teise lapsepõlve.
Minu Ibiza. Vaba armastuse saar book cover
#24

Minu Ibiza. Vaba armastuse saar

2010

Ibiza on Hiiumaa suurune maalapp keset Vahemerd, mida mulle reklaamiti kui kohta, kus 60% elanikkonnast on seksuaalse hälbega või narkomaanid. Ibizal on Euroopa suurimad diskoteegid, siin lokkab narkoäri ja vabameelsus. Mõne jaoks põrgu, teise jaoks paradiis. Ibizal on aga ka varjatud pool, kirgas kargus, mis avaldub eriti selgelt siis, kui hooaeg on läbi ja turistid ära lähevad. Ibizal otsivad ennast ja kadunud aegu hipid-lillelapsed ning teised armastusse ja vabadusse uskujad. „Minu Ibiza“ pole vaid lust ja lillepidu, on ka valu ja haiget saamist nagu päris elus ikka. Selle raamatu siduv aines ja selgroog on mu kirju elu. Tung minna, olla teel, avastada ennast ja oma identiteeti mujal. Minna üksi, häälega. Minna väikese lapsega. Armastuse otsimine, vaimustuse leidmine.
Minu Ungari. Välismaalasest pärismaalaseks book cover
#25

Minu Ungari. Välismaalasest pärismaalaseks

2010

Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida. Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir „teie“ ja „mina“ vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult „meie“ saab. (Reet Klettenberg)
Minu Neenetsimaa. Pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata book cover
#26

Minu Neenetsimaa. Pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata

2010

Minu jaoks on mõlemal pool polaarjoont Vene Kaug-Põhja ja Siberi piiril, Põhja-Jäämere ääres paiknev Neenetsimaa saanud kohaks, mille otsa olen hakanud komistama. Olen sealkandis käinud viis korda. 1961\. aastal lõhati Novaja Zemljal Tsaar-pommiks kutsutud vesinikupomm. Lõhkamiseks püüti leida selline koht, kus kahju oleks võrdlemisi väike – kolm neljandikku mõjuringist jäi Põhja-Jäämerele ja üksnes ülejäänu Euraasia mandrile, Neenetsi- ja Taimõrimaale. Suuri asulaid see niiviisi ei riivanud, hajusalt elavaid neenetseid ning nende porokarju aga küll. Kaua ei osanud ma aimatagi, et olin isegi selle ilmkärakaga kaude seotud. Nimelt puurisime aastal 1976 Neenetsimaa sääserohkes tundras harvadesse mändidesse auke ja võtsime proove. Rahuldusin lihtsa seletusega, et uuritakse ilmastikuolusid viimasel poolsajandil. Alles hiljem sain teada – noid proove läks tarvis, et määrata, kui kaugele ulatus Tsaar-pommi radiatsiooni- ja plahvatuslaine ning millise intensiivsusega oli kiiritus. Tundsin, et minu kohus on sellest maailmale rääkida.
My Estonia 2 book cover
#27

My Estonia 2

Berry Junkies, Nordic Elves, and Real Estate Fever

2011

The year was 2003, the country Estonia. Great changes were blowing across this small land perched in the fringes of the north - a vote to join a union of European nations, a blizzard of Western consumerism, a feverish demand for real estate. Bankrolled by Scandinavian moneymen, it promised to draw a sheet over the corpse of the socialist economy and make everything shiny and new. While Estonia pondered its fate as a new member of the glittering West, I wrestled with my own fate as a husband and father to be, at the age of 23. I had been drawn to northern Europe by its gem-like allure but now had to deal with the permanence of my decisions. I was being pulled apart, tugged back and forth between this land of forest people who were hard to befriend and the needs of my own big Italian-American family. As the days grew crushingly short and the polar night set in, a tense debate between destiny and free will stormed within me. Was this what I had wanted?
Minu Guatemala. Maa, kus vikerkaar saab oma värvid book cover
#28

Minu Guatemala. Maa, kus vikerkaar saab oma värvid

2011

„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.” „Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?” „Minu Guatemala“ autorist Kaja Kahust saab kauges Kesk-Ameerika riigis koduperenaine abikaasa Juhani töökohustuste tõttu. Mehe positsioon rahvusvahelises suurkorporatsioonis ja Guatemala kõrge kuritegevus seavad paika turvanõuded ka ülejäänud perekonnale – kaks aastat igapäevaelu, olgu selleks siis keeletunnid, turul- või kohvikuskäigud, möödub ihukaitsjate tiiva all. Esialgsest võõristusest ülesaanuna naudib autor elu uuel kodumaal ja sellele ajale tagasi vaadates peab neid aastaid elu parimateks.
Minu Amsterdam. Normaalne on piisavalt hull book cover
#29

Minu Amsterdam. Normaalne on piisavalt hull

2011

Ärge muretsege – see pole metsik seiklusraamat, vaid väga turvaline lugemine linnast, kus kõik käib vastavalt reeglitele. Linnast, kus rongi minutiline hilinemine põhjustab suurema skandaali kui samasooliste abiellumine, vabatahtlik surm meditsiinitöötaja käe läbi või omaenese kehaga elatise teenimine. Näib, et Amsterdamis on justkui kõik lubatud. Või siiski pole?
Minu Brüssel. Läbikukkunud euroametniku pihtimus book cover
#30

Minu Brüssel. Läbikukkunud euroametniku pihtimus

2011

Brüssel on meie uus Moskva, mis siis, et vanast pealinnast väiksem ja kõvasti kaugemal. Vladimir Võssotski asemel kuulatakse siin Jacques Breli ja Punase väljaku sõjaväeparaade asendavad streikivate põllumeeste traktorirongkäigud. Brüsselis elavad kõrvuti klanitud kodanlased, käratsevad moslemid, laisa sammuga neegrid, alalhoidlikud asiaadid, ropu suuga poolakad, maalähedased flaamid ja suurlinlikud prantsuse keele kõnelejad. Klaasist kontorihoonete ja hallist kivist elumajaridade vahel keeb kultuurielu, mida tasakaalustab töine olelusvõitlus. Minu viis aastat uues Moskvas möödus paukuva gaasikatla kõrval magades, lahtise autoga Brüsseli-alustes tunnelisoolikates kihutades, Põhja-Belgia ainsas metsas marjul käies, kolumblaste kõrtsis ussiga maitsestatud napse neelates ning metsikute kirjanike ja ületsiviliseeritud eurokraatidega sinasõprust juues. Kõik see annab kokku satiirilise reisiraamatu, kus komöödia põimub melodraamaga ja poliitiline ebakorrektsus siira inimarmastusega.
Minu Haiti. Ellujääja book cover
#31

Minu Haiti. Ellujääja

2011

„Akna taga sajab alla tume tsemendi- ja rusupilv, millele järgneb vali mürin. Järsku on kõik kottpime, tunnen, kuidas mingi suur mass mind kusagile alla tühimikku surub. „See ongi nüüd lõpp!” jõuan mõelda, kui järsku mürin vaibub ja minu kukkumine peatub.” Haiti – maa, mis seal veedetud aja jooksul näitas mulle oma erinevaid palgeid ning oleks mind napilt igaveseks endale jätnud. 12\. jaanuaril 2010 toimus Port-au-Prince’is maavärin, mille käigus hukkus arvatavalt 230 000 inimest. Neist 102 olid minu sõbrad ja kolleegid ÜROst. Haiti – maa, kus algas minu uus elu.
Minu Omaan. Kaamelist Porscheni, 56 sõlme tunnis book cover
#32

Minu Omaan. Kaamelist Porscheni, 56 sõlme tunnis

2011

„… aga niimoodi ei saa ju merd sõita!” hüüataks mu kogemusest kuuldes eesti meremees. Omaani härra vastaks vaid: „Mafi muškila! Pole probleemi!” Mis on loomulik omaanlaste silmis, ei pruugi kokku langeda meie õhtumaiste arusaamadega. Lisaks maasturite kalapaadis vedamisele, hiigelhaide söögiks küttimisele, riikliku reisilaevanduse sünnivaludele ning igapäevaelule praeahjukuumuses pajatab raamat sellest, mis juhtub, kui inimestel on vahel rohkem raha ja pealehakkamist kui kainet talupojamõistust. Loodan, et minu pilguheit kaunile Omaanile ja tema külalislahketele elanikele aitab maalida lisatoone meedia loodud araabiapildile ning näidata, et elu looritatud juuste ja väärikate turbanite all polegi nii mustvalge nagu kohalike igapäevariietus. Tulge koos minuga maailma nobedaima reisilaeva pardale, et saada osa meremehetööst maal, kus areng kaamelikaravanidest Porschedeni on toimunud välgukiirusel!
Minu Bollywood. Elu nagu India filmis book cover
#33

Minu Bollywood. Elu nagu India filmis

2011

Läksin Indiasse otsima hingerahu ja sisemist tasakaalu, kuid leidsin hoopis armastuse. Ja veel millise! Selles armastusloos on tormilised tõusud ja mõõnad, madalad kired, armukadedad naised, suguvõsa vastuolek ja armukese kättemaks. Pean sageli sulgema silmad ja mõtlema, kas see ikka on tõsi ja juhtub minuga – või on see kõik üks Bollywoodi nõretav film, kuhu endalegi ootamatult olen peaosatäitjaks sattunud. Ühte tean ma siiski tänu Indiale kindlalt: elada tähendab julgeda armastada just siis, kui armastus on sinu ellu tulnud. Isegi siis, kui sa pole seda otsinud ja selle armastuse vastu tundub olevat kogu maailm: viisareeglid ja elamisload, kultuurid ja perekonnatraditsioonid ning eelnevate elude suhtesasipuntrad. Ent siiani ei ole mul vastust küsimusele, kas armastuse nimel ikka võib tuua ohvriks süütuid hingi ja panna kannatama lapsi. Kas see üldse on armastus, kui õnn ja valu nii tihedalt läbi põimuvad?
Minu Kreeka book cover
#34

Minu Kreeka

Ühe isepäise giidi sekeldused hellenite maal

2011

Viisteist aastat tagasi, kui giidina tööle asusin, oleks võinud reis Kreekasse jääda mulle elu viimaseks. Saatusel olid aga hullemad plaanid: ma pidin jääma Kreekasse kuudeks, siis aastateks ja õppima ära kohaliku keele. Kas kreeklased on tõesti laisad ja vahetpidamata streikivad muiduleivasööjad? Aasta otsa lagipähe paistvat päikest nautivad ja veiniklaasi keerutavad logardid? Kõige rohkem üleaisalöömisi sisaldavast mütoloogiast läbi imbunud maailma parimad armastajad? Tõde ei saanud ma teada enne, kui õppisin rääkima matemaatilistest sümbolitest koosnevas keeles, saavutasin oodatud külalise staatuse kreeka peres, suutsin naeratuse saatel asuda sööma grillitud kaheksajalga ja peale juua köharohtu meenutavat aniisiviina ouzo’t. Küsimusele, mis maa on Kreeka, oskan ma nüüd vastata: „Tulge kaasa, mul kulub selle lahtiseletamiseks vaid nädal.”
Minu Moskva. Kõigi vimkade kiuste book cover
#35

Minu Moskva. Kõigi vimkade kiuste

2011

Ma läksin Moskvasse, et väliskorrespondendiks valitud elukaaslasega hüvasti jätta, ja sain ootamatult täiesti uue alguse. „Moskva pisaraid ei usu,” ütleb laulusalm. Ei usu jah. Kahjuks ei teata sageli, et see salm lõppeb fraasiga „… armastust aga alati”. Tänu Moskvale leidsin uuesti iseend, täiesti uues rollis ja uutmoodi probleemide keskelt. Moskva on müstiline koht, mis ühtaegu tõmbab ja tõukab. Siin on küllaga nii jubedat kui jahmatavat, alates Kremli peremeeste maffia-stiilis valitsemisest kuni inimesteni, kelle sisemine vabaduseiha sunnib neid võitlema oma sünnimaa tuleviku eest, isegi füüsilistest kallaletungidest hoolimata. Tänu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jääda. Kas našistide või kinnisvarahaidega maad mõõtes, alati tuleb jääda iseendaks – kõikide vimkade kiuste. Ja nende üle sarkastilisi nalju visates.
Minu Tšiili. Vahetusõpilase rõõmud ja rumalused book cover
#36

Minu Tšiili. Vahetusõpilase rõõmud ja rumalused

2011

Ma olin 16, kui läksin aastaks vahetusõpilaseks. 16 aastaselt on inimene enda arvates kõige targem – pole veel kujunenud ma-peaksin-mõtteviisi, täiesti alles on aga ma-tahan-suhtumine. Eestis tundus, et keegi ei saa minust aru. Kuid alles Tšiilis, võõras keele- ja kultuuriruumis, sain tõeliselt teada, mida tähendab, kui keegi ei saa aru ühestki sinu sõnast ega mõista ka sinu käitumist. Sain endale uue pere rahulikus Tšiili linnakeses, kus kõik mitte ainult ei tea kõiki, vaid on omavahel ka suguluses. Oma vahetuspere kaudu ma muutusin. Muutusin nendega sarnasemaks, õppisin nende väärtusi ja tegin need enda omaks. Õppisin, et kõik võib olla teistmoodi ja see ei olegi halb.
Minu kokaraamat. "Minu" sarja autorite köögimaailm book cover
#37

Minu kokaraamat. "Minu" sarja autorite köögimaailm

2011

Kuidas maitseb ahvisabajook? Millised rannakarbid ei kõlba süüa? Miks peab olema tšilliga ettevaatlik? Siin kokaraamatus jagavad oma toidutegemise kogemusi „Minu“-sarja autorid, kes, elades võõrsil, õppisid tundma kohaliku köögi maitseid ja toidukultuuri eripärasid. Raamatust leiab rahvusköökide klassikat, kohalike sõprade kodudes maitstud hõrgutiste kirjeldusi ja autorite endi loomingulisi köögikatsetusi. Toidu- ja joogiretsepte on kokku pea kolmekümnest paigast üle maailma. Lisaks veel köögimaailma avardavad, fantaasiat virgutavad toidujutud. Ükski raamatus välja pakutud roog ei tohiks jääda tegemata vajalike toiduainete puudumise tõttu – kõik retseptide koostisained on Eestis saadaval. Toidud valmistas ja pildistas oma Kalamaja koduköögis Elina Sildre.
Minu Jaapan. 23 vaadet tõusva päikese maale book cover
#38

Minu Jaapan. 23 vaadet tõusva päikese maale

2011

Jaapan on kindlasti üks neid kultuure, mille kohta olen kuulnud kõige erinevamaid ja vastuokslikumaid seisukohti, alates sellest, et jaapanlased on ühteaegu külalislahked ja ei võta võõraid omaks, kuni selleni, et Jaapanis elada on lihtne, kuid samal ajal ka raske. Olen mõelnud, et küllap see sõltub sellest, kellena ja mis positsioonis sa selles kultuuris toimid. Turistile näidatakse igas kultuuris seda, mis kohalike arvates on neis parim, ning mulle tundub, et Jaapan on vähemalt Aasia maade hulgas üks paremini müünud kultuure. Et turist liigub mööda ette antud trajektoori, millest ta tavaliselt keeleoskuse puudumise tõttu kardab kõrvale kalduda, satub ta vaid sinna, kuhu teda tahetakse suunata. Temalt ei oodata tülikat küsimust „Miks?”, sest teda huvitab reeglina ainult „Mis?”. Sestap ongi parim Jaapanis olla lihtsalt kultuuri uurija, kes kalli ja oodatud külalisena tuleb, küsib ja vaatab, andes kohalikule meelitavalt kõiketeadja rolli, ning lahkub õigel ajal ja viib enamasti oma teadmised endaga kaasa.
Minu Ameerika 3. Kriis book cover
#39

Minu Ameerika 3. Kriis

2011

Seekordse raamatu tegevus toimub ajaloolisel 2008. aastal, kui nii pangad kui poliitika tundusid kokku kukkuvat ning USA ootas päästjat uuest presidendist. Kriisi kulgu jälgiv sündmustik kulgeb pilvede kohal, lennujaamades, New Yorgis, Long Islandil, Miamis, Key Westis, San Franciscos ja Vancouveris. Kireva tegelaskonna seast eristub Ameerika elu igakülgne kommentaator Justin, kaks raiskajat Mimmi ja Papa, poliitteatri tegelased Hillary, Obama ja teised. Suuri küsimusi jagub. Mis hinnaga saab lapsest kasvatada kakskultuurilist inimest? Kas on lihtne leida tööd Ameerikas? Kas kriis laheneb?
Minu Kasahstan. Asumisele omal soovil book cover
#40

Minu Kasahstan. Asumisele omal soovil

2012

Kas Kasahstan ongi selline, nagu Borati filmi lõpukaadrites näha? Enne Kasahstani elama sattumist arvasin, et leian eest just sellise paiga – nii tugevasti olin eelarvamuste kammitsais. Tegemist ei ole ju populaarse reisisihtkohaga ning ausalt öelda ei tule see suur ja kauge maa enamasti meeldegi, kui just Anne Veski selle presidendile privaatkontserti andma ei tõtta. Kui ma stepi ja mäeaheliku vahele pigistatud Almatõsse mitmeks aastaks elama asusin, avastasin Kasahhimaa eripalgelise looduse ning sõbrunesin tasapisi rikka kultuuripärandiga rahvaga, õppisin elektrigeneraatorit käivitama ning linnatänavatel maasturitega võidu slaalomit sõitma. Meie maja ees tänaval luusisid küll lehmad, kuid aknast paistis võimas Tian Shani mäeahelik. Nüüd soovitan Kasahstani-reisi kõigile, kes on tüdinenud kuurortidest ning väsinud suurlinnadest – see, mis stepitolmu alt välja tuleb, on kirev ja ehe.
Minu Inglismaa. Vana ja hea book cover
#41

Minu Inglismaa. Vana ja hea

2012

„Sandringhamis on kuninganna Elizabeth II maaeramu, mille valitsejaks on prints Philip. Nii kuninganna kui ka kogu kuninglik perekond – ligi kolmkümmend inimest – veedavad jõulupühi alati siin. Meile näidatakse vanu fotosid, kus perekonna keskel on printsess Diana koos väikeste printside Williami ja Harryga. Legendiks on saanud lugu Harryst. Täiskasvanute vestluses öeldi, et kuningannagi tuleb teejoomise ajaks kohale, mispeale küsinud Harry üllatunult, et kes see kuninganna on. Poisipõnnile selgitati, et vanaema ongi kuninganna.“ Ann Alari on oma elu jaganud Eesti ja Inglismaa vahel juba paarkümmend aastat. Tegutsemine (aja)kirjandusvaldkonnas ja mägimatkamise hobi on Anni viinud Inglismaa eri paikadesse, kuhu autor lugejagi kaasa võtab. Teekond peaks iseäranis meelepärane olema ajaloo-, kultuuri- ning kunstihuvilisele raamatusõbrale. Pandagu aga tassike teed valmis - ja rännak võib alata!
Minu Sitsiilia. Maffia kohta mitte küsida! book cover
#42

Minu Sitsiilia. Maffia kohta mitte küsida!

2012

Sitsiilia võlub oma värvide, lõhnade ja maitsetega. Sitsiilia hirmutab oma maffiajuttude, suure tööpuuduse ja kohatise minnalaskmisega. Kui aga panna siinne hea ja halb kaalukausile, siis head on kindlasti tunduvalt rohkem. Ja kui päike särab, meri sillerdab ning kusagilt pisikesest pagaripoest kannab soe tuul sinuni äsja küpsetatud saia magusat lõhna, siis tundub, et kõik halb kaoks nagu hoopiski… Sitsiilia ja selle pealinn Palermo oma muretu elurütmi ja südamlike inimestega võlusid mind nii, et jäingi siia. Minust ei saa kunagi päris sitsiillast, küll aga on kohalikud mõjutused teinud minust parema ja rõõmsameelsema inimese.
Minu Supilinn book cover
#43

Minu Supilinn

Tõelise elu mekk

2012

Supilinn pole lihtsalt maalapike Emajõe luhal. Supilinn sümboliseerib aega ja elustiili, mis on enamikus Euroopas läinud kaduviku teed. Kui Mika kohtas kakskümmend aastat tagasi Eesti-lipu-siniste silmadega Evat, ei teadnud ta veel, et nende silmade kaudu avaneb talle uks tõelisesse, eheda elu maailma. Sinna, kus tuleb oma puid ise lõhkuda ja ahju laduda, oma aknaid ise kraapida, kittida ja värvida, oma seinast maha kukkunud lüliteid ise vahetada ja maadelda vana lukuga, mis peremehe võtmele alluda ei soovi. See raamat on eestistunud soomlase Mika ülevaade Tartu Supilinnast ja sealt leitud sõpradest, ka Tartu vaimust, kes elavat Mehis Heinsaare koridoris. Veel on see raamat ühe poisi meheks kasvamisest ja poisitempudest, mis sellele teele jäid. Kas oma hinges on lastekrimkade autor Mika Keränen nüüd suureks ja keskealiseks saanud või mitte, see jääb lugeja otsustada.
Minu Suriname. Võrkkiige ja luuaga läbi džungli book cover
#44

Minu Suriname. Võrkkiige ja luuaga läbi džungli

2012

Mis maa see on, kus laululinnukesel on sõiduauto hind, kus mošee kõrval kõrgub sünagoog ning mille asukohta enamik meist maakaardil määrata ei oskaks? Suriname on väike riigike Lõuna-Ameerikas, kus Liina Org veetis kümme kuud. Sõitnud kohale suurte lootuste ja hiiglaslike plaanidega, mille hulka kuulusid vihmametsade päästmine (ei õnnestunud) ning kliima soojenemise peatamine (kukkus läbi), avastas ta eest riigi, mis hoolimata põrgukuumusest, harjumatust elurütmist ning läbinisti veidrast töökultuurist oli nii lummav, et pani ta euroopalikke eluväärtusi ümber hindama ja maailmajao vahetamist kaaluma. Sellest rännakust sündinud raamatu vahendusel saab selgeks, milline oli Suriname minevik (orjanduslik) ja milline on seetõttu sealne etniline koosseis (kirju). Saab teada, millega ämma-äia sügavale džunglisse meelitada (korjaaliga) ning mis mured vaevavad hiiglaslikke merikilpkonni (eredad hotellituled). Autor võtab meid kaasa metsaneegrikülla matustele ning koos indiaanlastega jõuluõhtut veetma. Lugeda saab ka sellest, kuidas kohalik ravitseja tohterdab luuvaludes vaevlevat skeptilist eestlast (troopiliste taimemikstuuridega), mis valitseb illegaalsetes kullakaevandustes (anarhia) ning miks kogu riik prahi sisse on uppumas. Soovituslik ja valgustav lugemine igale algajale maailmaparandajale!
Minu Dublin. Seitse kodu ja kolm bensiinijaama book cover
#45

Minu Dublin. Seitse kodu ja kolm bensiinijaama

2012

Ei, ma ei tulnud Dublinisse kalkuneid kitkuma. Tegelikult ei olnud mul üldse plaanis just Iirimaale tulla. Tahtsin lihtsalt ära. Ära sombusest Eestist, lähenevast talvekülmast ja lõputust koolistressist. Esimene suvi Dublinis tõi mu teele rasked valikud. Elu, mis näis stabiilne ja enesestmõistetav, tegi järsku traagilise pöörde. Üleöö leidsin end taas ihuüksi võõras riigis, võõraste inimeste keskel, ja mulle sel hetkel kõige olulisemad inimesed olid mu kõrvalt jäädavalt kadunud. Nii ei jäänudki muud võimalust, kui hakata võitlema selle nimel, mis veel oluline – iseenda elu, Eestisse jäänud pere ja tuleviku nimel, mis mälestuste toel enam nii trööstitu ei tundunudki. Olen jõudnud Dublinis kaheksa aasta jooksul tosin korda kolida, vahetada mitu töökohta, olla politseis kahtlusalune ja pidada advokaadiga nõu, kuidas oleks kõige parem endisele ülemusele kätte maksta. Ja algul oli mul kavas tulla siia ainult aastaks! Dublinis on midagi sellist, mis mind ära ei lase.
Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi book cover
#46

Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi

2012

„Aga mis te seal Vietnamis tegite?” küsitakse uudistavalt. Tundub arusaamatu, kuidas saab lihtsalt koti pakkida ja Vietnamisse sõita, pealegi veel väikelapsega. Mitte töö pärast, mitte turismireisile, vaid mõneks ajaks elama. Vietnam on suurepärane koht lihtsalt niisama olemiseks. Kui ma mõni aeg tagasi, seljakott seljas, esimest korda Vietnamisse sattusin, ahhetasin kodustele: siin on soe, söök on jumalik ja kõik on nii odav! Ererohelised riisipõllud, türkiissiniste lahesoppide järsud lubjakivist kaljunukid, hallikassinised mäeahelikud, kultuuride ristumine, veider kommunistlik režiim – romantiline, eksootiline, põnev! Kas sellesse riiki on väikese lapse ja seljakotiga turvaline ja vastutustundlik rändama minna? Ootamatult avastan, et seekord pakub Vietnam tõsiseid katsumusi, mis panevad proovile mu senised tõekspidamised ja nii mõnigi kord kõigutavad mu maailmaparandamise usku.
Minu Brasiilia. Sipelgajaht vihmametsas book cover
#47

Minu Brasiilia. Sipelgajaht vihmametsas

2012

„Lõpuks, kui poripritsmed katavad autot kuni katuseni, jõuame kohale. See on minu unistuste kodu – maja keset vihmametsa. Lapsed kiiguvad orhideesid täis puuoksa küljes. Akende taga on koolibrite jooginõud, nagu talvelindude söögimajad Eestis, ainult pekitüki asemel on suhkruvesi. Öö hakul lendavad õhus neoonrohelist valgust plinkivad jaanimardikad ja tsikaadide sirin on nii kõva, et inimesed peavad omavahel valjemini rääkima.“ Lähen Brasiiliasse doktoritöö jaoks lehelõikajasipelgaid uurima ja vihmametsi päästma. Mu elupaigaks saab telk, vannitoaks metsaoja ja esmatarbevahendiks matšeete. Pean öösiti tolmuimejaga sipelgatele jahti, võitlen ninakarude, opossumite, aeglasevõitu tudengite ja maanteeröövlitega. Pärast kahte aastat Brasiilias olen looduse kõrval hakanud armastama inimest – saan aru, et me kõik liigutame väikeste sipelgate kombel seda suurt ilmapalli.
Minu India. Mister Singhi surm ja tuhat tassi chai'd book cover
#48

Minu India. Mister Singhi surm ja tuhat tassi chai'd

2012

“See on absurdne, saate aru, absurdne,” hakkan ma kurjaks saama. On ju igati mõistlik vihastada, kui sind aetakse bussist välja keset ööd, et siis see buss India valitsuse vastase protesti märgiks kummuli keerata. Ja mida teeb mu kuulajaskond, bussitäis kaameli- ja kitsekasvatajaid? Nad vangutavad ainult pead. “See on India, madam.” Ütleja hoiab süles kahte kana. Indias reisides varitseb meid üks suur oht, see on oht üle mõelda. Targem on üldse mitte mõelda, või kui, siis ainult südamega. See on ainus viis üle elada töö India kontoris, mister ja madam Singhid, pidev maine üle muretsemine, kriket, Mysore´i kuningas ja kõik need tassid seda neetud chai‘d. Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et kellegi surm võib olla millegi algus, oleksin ma öelnud: “Lauslollus.” Ehk oleksin pidanud kuulama oma mõistuse häält ja Indiasse mitte tagasi minema. Aga millegipärast läksin, seekord palgatööle. Oli lämbe oktoobrikuu 2010, mussoon oli äsja lõppenud ja ma asusin ametisse üleriikliku ajakirja fotograafina.
Minu maailmameri. Esimene eestlane, kes purjetas üksi ümber maakera book cover
#49

Minu maailmameri. Esimene eestlane, kes purjetas üksi ümber maakera

2012

Olen lugenud autoriteetsete purjetajate raamatuist, kuidas nemad valmistusid ümbermaailmareisiks. Aastaid! Piltlikult öeldes alustasid purjeka projekteerimisest ja metsast emapuu otsimisest. Mina seevastu läksin enne reisile asumist poodi ning ostsin tuhande krooni eest konserve ja ploki õlut. Rohkem ei viitsinud tassida. Mu purjetamisoskus oli enne teeleminekut üsna napp: siiani ei olnud ma Läänemerest välja saanud. Ookeanilained on aga hiiglaslikud nagu Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kohati ei julge neid vaadatagi. Usutavasti võiksin pälvida kõige kehvemini ettevalmistatud reisi auhinna. Madeira saarele jõudes oli mul kõik otsas. Eestikeelsed juturaamatud olid läbi loetud, nii et hädaga hakkasin pähe õppima laevaseadmete kasutusjuhendeid. Vähesed eesti lauludega plaadid olid pähe kulunud. Vajalikke merekaarte polnud ostetud. Eelinfo sadamate kohta oli korralikult kogumata, panin seda kokku teistelt purjetajatelt kuuldud inforaasukestest. Isegi viimased veinipokaalid olid purunenud. Kõigest hoolimata ma ei kurda. Kui lähed avastusretkele, siis ei saa kõike ette-taha valmis nämmutada. Kui soov on vankumatu, siis ei takista sind miski! Puri üles ja suu kõrvuni!
Minu Albaania. Paradiis ja põrgu book cover
#50

Minu Albaania. Paradiis ja põrgu

2012

Ma ei tormanud internetist leitud suhtesse ülepeakaela: Kosovo sõjapõgenikuna Inglismaale saabunud Armir pidi mu kõhkluste murdmiseks palju vaeva nägema. Ent poolteist aastat ühist elu Londonis andis mulle julguse hüpata veel kord pea ees tundmatusse ning kolida koos Armiriga tema kodumaale Albaaniasse. Sellest sai hüpe, mis oleks peaaegu mu kaela murdnud. Eestis unistasin ma vahel koduperenaise elust, olles sombustel varahommikutel tööle minnes kurb ja tüdinud. Ka Londoni vihmases talves otsisin tihti internetist fotosid Albaania suvest. Kujutlesin Armiri meie päikeselises tagahoovis tööd tegemas, kui mina tütrega uksele ilmun ning teda sööma kutsun. Unistustes olin ma õnnelik nagu muinasjutus. Jah, Albaanias paistiski päevad läbi päike ja mul oli vabadus ärgata, millal iganes tahan. Mu mees hoolitses meie sissetuleku eest ja meie toidulaual oli alati parim söök. Ent mitte kuskil ei ole ma olnud õnnetum kui Albaanias – riigis, kus traditsioonide raskuse all on naine mehe tundetu ori, perevägivald on igapäevane nähtus ning klaasike veini või internetipunkti külastus tähendab naisele oma eluga riskimist. Paradiislikust Albaaniast sai minu põrgu, kus läbi alanduste kadalipu jõudsin tõukamiste, juustest rebimise ja jalahoopideni… kuni käisin ära ka surmasuus.
Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust book cover
#51

Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust

2012

„Kui teil on plaanis lähiajal Bangkokki sõita ja lootsite sellest raamatust reisi peale kasulikke näpunäiteid leida, siis pange see parem tagasi sinna, kust võtsite, ja kui enam ei õnnestu, siis palun vabandust. Aga seda, mida mina seal nägin, Lonely Planetis ei olnud, ehkki hoiatati, et ärge te Tais sigadusi tehke, muidu alles saate, nii et paha hakkab.” Ervin Bernhardt 1995\. aasta juunikuus võeti Ervin Bernhardt Bangkoki lennujaamas kinni süüdistatuna narkootikumide veos ja mõisteti eluks ajaks vangi. Tänu riikidevahelisele kokkuleppele toodi ta kaheksa aastat hiljem, 2003. aasta kevadel Bangkokist Eesti vanglasse üle. Autor säästab lugejat vanglaelu õudustest ja alasti ängist, kirjeldades tavamõtlemise piiridest välja­poole jäävaid olukordi ja teekonnal kohatud värvikaid tüüpe groteski ulatuva huumoriga.
Minu Keenia. Rääkimata lugude maa book cover
#52

Minu Keenia. Rääkimata lugude maa

2012

Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi. Tuhanded traagilised lood vaikitakse maha, sest see on lihtsalt niivõrd tavaline. Keenias on igaühel oma lugu. Nelja-aastaselt HIV diagnoosi saanud Kuka, seitsmeaastaselt vägistatud Rael, teismelisena kodust välja visatud Freddie ning vähki ja AIDSi suremas „silmanaine” on vaid üksikud näited. Siit raamatust leiab paarkümmend lugu, mis mind Keenias vabatahtlikuna töötades kõige rohkem puudutasid. Maal, mis asub otse ekvaatoril, kus päike tõuseb iga päev kell pool seitse, iga laps tahab saada arstiks või õpetajaks ning aeg ja lubadused on teistsuguse tähendusega kui Eestis.
Minu Jamaica. Pole probleemi! book cover
#53

Minu Jamaica. Pole probleemi!

2013

"See raamat sinu käes, hea lugeja, on teekond Jamaicale – saarele, millest unistasin kogu oma lapsepõlve ning kuhu hiljem saatuse tahtel korduvalt sattunud olen. Sealne kultuur ja eriti reggae-muusika on oluliselt mõjutanud mind kui kunstnikku ja DJd. Esimest korda läksin Jamaicale 1999. aastal, olen seal käinud viis korda ja elanud umbes viis kuud. Arvan, et see on just paras emotsioonide ja kogemuste pagas, mida teiega raamatulehekülgedel sõnas ja pildis jagada. Olen nii üksi, naise Tiina, tütre Cassandra, venna ja paljude seal kohatud tuttavate ja sõpradega sattunud omajagu seiklustesse ja annan endast parima, et ka teie neist võimalikult palju osa saaksite. Selleks, et minna maailma avastama, peab lihtsalt ära minema, ja ehk aitab minu raamat sihtkohta leida."
Minu Toba. Sulgedeta indiaanlased book cover
#54

Minu Toba. Sulgedeta indiaanlased

2013

Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris Toba indiaanlased ei ole aga ei ilusad ega glamuursed, neil ei ole uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Ei neid ega ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast. Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus pärast päikeseloojangut kumab taevas tossavate prügikastide kohal vikerkaare värvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad. Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuna tööle, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks väike imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.
Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein book cover
#55

Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein

2013

Võta üks imekaunis, ent hüsteeriline prantsuse naine, lisa tema sihikindel mees, nende kaks väikelast, maamaja ja vastutustundetu kulutamine, ning raputa abielulahutuseni. Lisa valge part, Ida-Euroopa lapsehoidjad, törts lavendlilikööri ja gramm safranit, sada meetrit saia ja tuhat liitrit veini ning jäta hauduma. Sega hulka lahkunud kirjanikke-kunstnikke, randevuud šarmantse fotograafi ja näitlejaga, võilillemoos, talisuplus endise kihlatuga ja punases kampsunis krahv. Lisa üks palverännak, vanaisa viimased pulmad, ülbed kelnerid, põsesuudlused ja tervistav seks. Klopi hulka meesstripparitega kodukanad, flambeeritud banaan, hõrk hobuseliha ning lase käärida. Viimaks lisa mitu peatäit pisaraid, kaks karmi kõhugrippi, mõned märtrid ja okassiga, vanad gaasiarved ja kaaviar, ning küpseta, kuni koorik on kuldne. Raputa peale perenaise armukesed ja mõni pohmell, tuvide tulistamine ja Riviera sumedad ööd. Kaunista elu armastusega ja, voilà!
Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel book cover
#56

Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel

2013

Siberi avarustes asuva Jakuutia olemasolu teadvustasin endale pioneerilaagri raamatukogust laenutatud Lennart Meri kõhnukesest raamatust „Laevapoisid rohelises ookeanis”. Sellest hetkest olen alateadlikult soovinud sinna sõita – ja sõitnudki. Algul teadlase ja Siberi-uurijana, üha rohkem aga inimese- ja Siberi-armastajana. Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad. Eks lugege ise!
Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud! book cover
#57

Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud!

2013

Amazonase vihmametsa sügavustes ei elagi rikkumata indiaanlased, vaid evangelistidest usuhullud, kes näppavad palmiokstest ehitatud kiriku generaatori jaoks bensiini, kannavad vimma veel sügavamal metsas redutavate äärmuslike katoliiklaste vastu ja panevad oma külale nimeks New York. Seal pesitseb ka näljane vanaema, kes meie püütud härgkonnad salaja nahka pistab. Igapäevaelusse toovad kohalikud mõnusat suminat sellega, et joovad end vanade naiste kääritatud süljejoogist purju ja pärast kardavad, et valged mehed tulid neilt nägusid küljest ära lõikama. Ühesõnaga, seal ikka juhtub. Ning loomulikult ümb­ritseb kogu seda sigrimigrit müstiline loodus, mis haarab endasse ja ei lase enam lahti. Olen end ninast sabani sidunud selle ägeda ja elu täis maailmaga – nüüd viin sinna seiklema ka teisi. Käesolev jutustus aga aitab ehk pigem vaimusilmas Amazonasesse rännata. Siin kaante vahel on mõned lood, mis on aset leidnud seitsme aasta jooksul, mil olen Peruu ja Kolumbia Amazonases elanud ja seigelnud.
Minu Las Vegas. Tõsielu tuhkatriinulugu book cover
#58

Minu Las Vegas. Tõsielu tuhkatriinulugu

2013

Las Vegas! Paljudele manab pelgalt selle sõnapaari mainimine näole ilme, nagu oleks tegu millegi salapärase ja ebasündsaga. Eks ta suurel määral nii olegi. Vegas on linn, kus iga 60 sekundi järel maandub lennukitäis inimesi, kes tulevad siia oma raha laiaks lööma. Samas elavad siin tavalised inimesed, kes hoolivad oma perest ja käivad tööl selleks, et turismimeka külastajad saaksid nautida pillavat elustiili. Raamat piilub hasartmängupealinna patuurgastesse ja pajatab argipäevadest, millest enamikul Vegast külastavatel turistidel aimugi pole. Räpinas üles kasvanud Kersti Dennis alias Amira on mitmel pool maailmas tunnustust pälvinud kõhutantsija, kes sattus Las Vegasesse üle kümne aasta tagasi lapsehoidjana. Lihtsast maatüdrukust metropoli tantsijannaks saanud naise elu meenutab nii tuhkatriinu- kui inetu pardipoja lugu, oleneb, mis nurga alt vaadata…
Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga book cover
#59

Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga

2013

Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea. Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks. Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt „Jaapani poiss aastaks“ lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse. Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin.
Minu Stockholm. Vanniga merel book cover
#60

Minu Stockholm. Vanniga merel

2013

"Ei läinud õppima, lapsehoidjaks ega rikkale mehele. Saabusin Stockholmi 1988. aastal, kui mind oli Nõukogude Liidust armastuse pärast välja visatud. Siin ähvardas mind aga kodutu staatus ja sain sõimata, et olen spekulant. Tasapisi hakkasid asjad siiski sujuma – elasin sisse, õppisin. Kohanesin kaebamise kultuuri ja võrdõiguslikkuse kunstiga, harjusin rootslaste abivalmiduse ja konfliktikartusega. Laevakoristaja ametist jõudsin keeleõpetajaks ja Stockholmi giidiks. Saatuse keerdkäike pidi sattusin õpetama eesti keelt inimesele, kes andis mulle kunagi Moskvas Rootsi elamisloa… Edasi tuli juba Europaskolan – Euroopa Kool, mille rajamisse haaras mind teine ettevõtlik eestlanna. Oleme oma kooli eest läbi käinud nii tulest kui veest, teda kasvatanud ja kaitsnud nagu oma last – ja meid on saatnud edu." Rita Ahonen
Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia book cover
#61

Minu Kopenhaagen. Jalgrattarapsoodia

2013

Tulin Kopenhaagenisse elama viis aastat tagasi koos tookord seitsmeaastase tütre Johannaga, kes uuel kodumaal avastas, et hindeid siin enne kaheksandat klassi ei panda. Laste ja koolide pingeritta sättimine, mis Eestis igati tavaline on, ehmatab Taanis ära täiskasvanudki. Minu suurimaks proovikiviks ei osutunud Kopen­haagenis mitte taani keel, vaid hygge – „mõnusolek”, elu ja oma tegemiste nautimine. Taanlaste keskel ei õnnestu hygge’t unustada. Kui ma vahel liiga asjalikuks muutun, juhitakse sellele sõbralikult tähelepanu: elu ei tohi liiga tõsiselt võtta. Lihtsast tõest arusaamiseks tuli mul kolida nende vahetu ja vaba olekuga inimeste sekka. Selles raamatus kirjutan nii enda kui tütre Johanna silmade ja südame läbi inimestest, keda kohtasin, vaatamisväärsustest ja muinasjuttudest, mida nägin ja kuulsin, kui linnaga jalgrattal – kopenhaagenlaste lemmikliiklusvahendil – tutvust sobitasin.
Minu Narva. Kahe maailma vahel book cover
#62

Minu Narva. Kahe maailma vahel

2013

Narva pole linn, vaid riik, ja siin elab narvakeelne rahvas narvitjane. Eesti võim pelgab neid. Kui mõni kõrge riigiesindaja Narvat väisab, on tunne, et ta toob riigi süles Narva ning võtab lahkudes taas kaasa. Siin on piirijärjekorrad ning elatusallikaks sala­kaubana üle toodav suits ja viin. Kunagine toitja Kreenholm on suletud, töötuse määr üks Eesti kõrgemaid ja sissetulek madalamaid. Aga Narvas on ka valgest betoonist fassaadiga uus kolledžihoone, kuhu on nähtamatute tähtedega kirjutatud EUROOPA. Siin on inimesed, kes pingutavad Narva nimel ja usuvad, et Narval on tulevikku. Minu unistuste Narva ei ole hääbuv paik Euroopa ääremaal, vaid Euroopa eelpost: uhke ja ilus linn, kus inimesed räägivad mitmes keeles, aga ühes meeles. Katri Raik on TÜ Narva kolledži direktor. 2009. aastal tunnustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga, 2012. aastal missiooni­ preemiaga ja 2013. aastal aasta naise tiitliga.
Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel book cover
#63

Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel

2014

Egiptus ahvatleb turiste igikestva päikesepaiste ning püramiididega. Kõrberiigi pealinn Kairo oma 20miljonilise elanikkonnaga on aga parasjagu nii suur, kirev ja võimalusterohke, et pakub läbi paksu sudu paistva päikese ka ridamisi muid ahvatlusi: kulinaarseid, kultuurilisi ja karjäärilisi. Minu abikaasat ahvatles töö Kairo Saksa ülikooli juures, mind võimalus kolida vaikselt suikuvast Saksa kolkalinnast pulbitsevasse maailmametropoli. Peale esimest suurt ehmatust ning otse silme ees terendavat igavusesurma osutus Kairo kokkuvõttes heldeks võõrustajaks: huvitavate sündmuste jadal ei paistnud lõppu tulevat, neist kõige põrutavam oli kahtlemata sattumine araabia kevade keskmesse. Kahe ja poole aastasele ajateljele mahtus veel kõvasti action’it alates meie kolmanda lapse sünnist Niiluses asuval Manyali saarel, lõpetades Saksa kiriku kolihunnikust leitud klavessiini elustamise või eesti laste laulu- ja mänguringi vedamisega.
Minu Bulgaaria. Magusad tomatid ja hapud viinamarjad book cover
#64

Minu Bulgaaria. Magusad tomatid ja hapud viinamarjad

2014

Maandun lennukiga öises Sofias üheskoos sõber Askoga. On 2005. aasta 25. september. Lohistame oma kohvrid vanast väsinud terminalist välja ja kohtume kamraad Pärlaga. Lämmatav soojus tervitab uksel ja sunnib joped kotisangade vahele. Miski ei viita sellele, et viis aastat hiljem maksan siin riigis 60 inimesele palka ja olen bulgaarlastega suureks sõbraks saanud. Äkki tundume endale hirmus targad. Me ju teame täpselt, mis siin riigis järgmistel aastatel juhtuma hakkab. Kohe-kohe saabub siia Euroopa Liit, kõik saavad rikkamaks, korruptsioon ja kuritegevus kaovad, inimesed saavad kultuurseks, sportlikuks ja ausaks. On selge, et just nüüd ja just siin tuleb midagi ette võtta. Ettevõtte alustamine on üsna romantiline periood. Koduigatsus tekib pärast kolme kuud. Suur stardierutus ja seiklusjanu kaob lõplikult alles teisel aastal. Uue ettevõtte romantika saab mööda kolmandal-neljandal aastal. Uhkustunne käima saadud ettevõtte üle ei kao kunagi. Nii nagu kogu Bulgaaria on täis vastuolusid, erinevad ka eestlaste mälestused. Ühele eestlasele on see sooja rannaliiva, puuviljakompottide ja magusate tomatite, teisele aga valede, raha kaotamise ja hapude viinamarjade maa.
Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab! book cover
#65

Minu Hiina. Ettevaatust, nakatab!

2014

Leslie Leino raamat räägib elust, millest paljud üle maailma unistavad. Minna hiiglasuurde ülikiirelt arenevasse Hiinasse, õppida selgeks hiina keel – mitmed proovivad, vähestel õnnestub. Ent eestlane Leslie on suutnud midagi enamat: ta elab ja töötab Hiinas, ta on sulandunud keskkonda – niivõrd kui see „valgel suurninal” õnnestub – ja ta tunneb sealse ühiskonna toimimise telgitaguseid. Lugejaile avaneb kummaline pilt arusaamatust mõttemaailmast ja iseäralikest käitumisnormidest, hiiglaslikest mastaapidest ning ootamatust muutumisest. Autori vaatenurk on kahetine, kord seesolijalikult emotsionaalne ja vahetu, kord välisvaatlejalikult kiretu ja analüüsiv. Põnevaks lugemiseks on ülevaated eestlaste külaskäikudest Hiinasse, ärimehi seal ootavatest komistuskividest ning Hiinaga seotud enim levinud väärarusaamadest.
Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul book cover
#66

Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul

2014

Ühel külmal veebruarikuu õhtupoolikul arvutist lohesurfipilte vaadates tegin maailma kõige ebaratsionaalsema otsuse: minust saab lohesurfar! Pärast esimest vapustavat sõidukogemust keerlesid kõik mu mõtted vaid surfamise ümber. Kuna Eesti suvi on üürike, lendasin surfiaega pikendama Filipiinidele. Nautisin ööelu pealinnas Manilas, elasin vulkaanijalamil kohalikus kogukonnas, õppisin djembe-mängu ja osalesin draakonipäise paadiga võistlustel. Leidsin Filipiinidelt täieliku lohesurfarite paradiisi. Adrenaliin on ülepurjestuses ja maatuulega sõites põhjas mis põhjas. Elul oli mulle varuks veel üks kannapööre: endalegi ootamatult loovutasin oma südame kohalikule noormehele ning sündis imearmsate pruunide mandlikujuliste silmadega plikatirts. Paraku jäi meie pisikese eesti-filipiini segaperekonna elu aga bürokraatia masinavärgi hammasrataste vahele… Kristi Dela China
Minu Istanbul. Poolik ja tervik book cover
#67

Minu Istanbul. Poolik ja tervik

2014

Kui Istanbul oleks inimene, oleks ta suur, kõhukas, hiljuti taasrikastunud, ülimalt intensiivne ja kohati pealetükkiv mees. Mõne nurga alt tunduks tema šarmantne profiil ilus, lausa naiselike joontega, kuid teisel pool oleks mitu koledat karvadega sünnimärki. Vahel oleks ta mahe ja tüüne, vahel valjuhäälne ja tüütu. Ta oleks inimene, keda sa kas armastad või vihkad, kuid kes ei jäta sind iial ükskõikseks. Mõte, et mina, võrdõiguslane ning pühendunud tele- ja turundustöötaja, koliksin elukaaslase karjääri tuules Istanbuli, ei mahtunud algul mu maailmapilti. Mida ma seal tegema hakkan? Kas suudan keelt oskamata ja kohalikke olusid tundmata leida sobivat tööd? Lisaks, tunnistan ausalt, oli mul Türgi ja türklaste suhtes hulk eelarvamusi. Nüüd tean, et tegin ainuõige otsuse. Me oleme siin olnud väga õnnelikud. Töid ja tegevusi jätkub ning varsti on mul ka türgi keel täielikult suus. Istanbulis elatud aastad on laiendanud mu silmaringi ning kasvatanud sümpaatiat islami kultuuri ja siinse rahva vastu. Olen alati soovinud endale kirjut, seikluste ja väljakutsetega elu. Tänan Istanbuli, sest ta on mulle seda heldelt pakkunud.
Minu California. Mull mullis book cover
#68

Minu California. Mull mullis

2014

Ede Schank Tamkivi on vabakutseline ajakirjanik. Ta kolis California läänerannikul asuvasse Palo Altosse 2012. aasta suvel tänu ettevõtjast abikaasa Sten Tamkivi õpingutele Stanfordi ülikoolis, samuti alustas seal kooliteed nende kaks last. "Asjata ei öelda, et Stanford on üks suur kaitsev mull, mis omakorda paikneb teise, Silicon Valley nimelise mulli sees, ja see asub omakorda veel suuremas, California-mullis. Sel mullil on vähe pistmist sellega, mis toimub mujal maailmas. Aga hoolimata ümbritsevast heaolust ja säravast päikesest on kohalik elanikkond kuidagi rahutu, nakkava viirusena levib hirm millestki olulisest ilma jääda ehk FOMO (fear of missing out). Jah, elu siin on väga kallis ja veidi ebamugav, aga sa oled selle tillukese protsendi seas maailma elanikkonnast, kes saab seda endale lubada! Seda tuletatakse sulle igal sammul meelde." Ede kirjeldab Californiat oma mullist. Abilisteks robot-koristaja ja sammulugeja-uneandur, jätkab ta oma identiteedi loomist (tiiger)ema, tervisesportlase ja vabatahtliku üritustekorraldajana.
Minu Peterburi. Optimismi lühikursus book cover
#69

Minu Peterburi. Optimismi lühikursus

2014

„Kolida Peterburi? Käkitegu!” otsustasin kõhkluseta. Tunnen linna juba lapsepõlvest ja pulbitseb ju ka minus emalt saadud kuum vene veri. Ei tule mulle sealt üllatust! Peterburi otsustas teisiti. Seadis kavala lõksu, põrgatas kokku ülelinnastumise hädadega, aristokraatliku kergusega mängis minu iseloomuomadusi mu enda vastu. Sappi pritsides raksusin pealesunnitud jõudeelu spliinis, kogesin oma nahal tänapäeva Akaki Akakievitši elu, kukkusin läbi igas katses midagigi muuta. Kuni võtsin linna õpetusi kuulda – et võidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna küllusesarv tööle ning kinkis helde käega võimalusi ja arenguruumi; andis võtme ka peidetud rikkuste juurde. See on lugu oma hingesoppidest negativismi väljapõletamisest. Lugu linnast, kus miski ei lähe siledalt ja rahulikult; kus tapavad või päästavad pisiasjad ning iseenda suhtumine neisse.
Minu Shanghai. Maatüdruk megametropolis book cover
#70

Minu Shanghai. Maatüdruk megametropolis

2014

Mida otsib Kesk-Eesti metsade vahel kasvanud tüdruk 25 miljoni elanikuga hiigellinnast, kus majad ulatuvad poole kilomeetri kõrgusele ja tipptunnil müttab metroojaamas terve Eesti elanikkonna suurune inimhulk? Otsus Shanghaisse kolida oli teadlik valik. Tahtsin sukelduda Eestist ja Euroopast täiesti erinevasse keskkonda ja selle endale „kodustada”. Mitte ühte sulada ega shanghaistuda, vaid vaadelda, kogeda ja aktsepteerida, et inimsuhted ja riigikord võivad toimida totaalselt teisiti, kui meie oma mätta otsas harjunud oleme. Esialgu plaanitud paariaastane periood Shanghais on märkamatult veninud üle kuue aasta pikkuseks ja mahutab hulganisti erilisi elamusi: töötamine EXPO-l, esimese rahvusvahelise konverentsi juhtimine, kaasalöömine maailma kõrgeimal trepijooksul, lähitutvus kohaliku haiglasüsteemiga ja palju muud. Ja kõige selle kõrval olen tõdenud, et Shanghai on hoolimata suurusest ja eksootilisusest üks turvaline ja sõbralik linn.
Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril book cover
#71

Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril

2014

Paljud Euroopa noored satuvad Aafrika pinnale esimest korda turisti või vabatahtlikuna. Mina võtsin reisi ette aga hoopis isekamal põhjusel – ma tahtsin rikkaks saada. Mul oli plaan kasutada Eestis hästi toimivaid äriideid Mustal Mandril, kus kõik alles arenemisjärgus. Olen majandusinimene. Ma teadsin, et Ghanas on hiljuti leitud naftat, et seal on algamas ehitusbuum, et sealsed aktsiaturud on plussis. Aga ma ei arvestanud sellega, et satun korduvate röövide ohvriks, pistan rinda riikidevahelise bürokraatiaga ning pean tegelikult otsima tööd illegaalina. Kogu segaduse ning kõikide viperuste kõrval oli alati aga midagi, mis hoidis suu naerul. Nüüd, viis ja pool aastat hiljem võin öelda, et leidsin selle, mida otsima tulin. Töötan reklaamiagentuuri tegevjuhina, mul on oma internetiäri ning Aafrikast lahkumise plaane ei pea.
Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis book cover
#72

Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis

2014

Aastal 2006 sõitsin kuueks kuuks Berliini disaini­praktikale. Linna muretu, kosmopoliitne õhustik sobis mulle hästi ja poolest aastast sai sujuvalt kaheksa. Pärast mitmeid kolimisi leidsin omale kodu Kreuz­bergi linnaosas, kus pesitsevad paljud kunstnikud, tudengid ja ka türgi kogukonna esindajad. Koos saksa sõbraga asutasime väikese graafilise disaini büroo. Politiseerusin, võtsin omaks ökomõtlemise ja jalgratta ning jätsin liha. Tundsin end koduselt linnas, mis ei panusta turismivoldikutes ajaloole, olgugi et kunagine lõhenemine idaks ja lääneks linna kaootilises arhitek­tuuris end aktiivselt meenutab. Lasin end nakatada Euroopa peopealinna lustlikust meeleolust ja väsisin sellest. Sõbrunesin uustulnukate ja põliste berliin­lastega, endiste skvottijate, anarhistide ja grafiti­kunstnikega, kõigi nendega, kes kujundasid üheksa­kümnendate alul Berliini uue kuvandi – vaba, loomingulise, inspireeriva ja jõukohase kõigile.
Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris book cover
#73

Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris

2014

Jeruusalemm on erakordselt tundlik linn. Pole olemas teist paika maa peal, kus nii palju palvetataks, kus erinevad religioonid risti‐rästi läbipõimununa üksteise kõrval nõnda eksisteeriks ja kuhu inimesed saabuks nii suurte ootuste ja lootustega. Viise, kuidas Jeruusalemma kogeda, on lõpmatu hulk. Mina elasin Ida‐Jeruusalemmas, vene õigeusu kloostris keset araablaste küla, okupeeritud Palestiina aladel. Olin 28aastane, kui hakkasin seal tegema dokumentaalfilmi 82aastasest eesti nunnast ema Kseniast. Käisin läbi pika tee – idee tekkimisest kuni filmi “Õlimäe õied” valmimiseni läks seitse aastat. Pidin kloostrielust sügavuti läbi kasvama, et mind omaks võetaks. Teisalt sain lähemalt tundma õppida, kuidas tuksub püha linna süda väljaspool kloostrimüüre – sattusin müstilistesse seiklustesse nii ultraortodokssete juutidega kui ka palestiinlastega. Pidasin filmimise ajal päevikut ja sellest kasvas välja raamat, millest leiab vastused mõnelegi olulisele küsimusele, mis jäi filmis vastamata.
Minu Tenerife. Noor pensionär book cover
#74

Minu Tenerife. Noor pensionär

2014

Sa hoiad käes narkomaani ja prostituudi armastuslugu. Narkomaan – see olen mina. Töönarkomaan, kes jõuab koju siis, kui pere magab. Prostituut – see on Tenerife. Turistid käivad temast kiirelt üle, maksavad mõnu kinni ja lahkuvad. Armastuslugu räägib sellest, kuidas otsustan pere kaasa võtta ja lennata pooleks aastaks enda ületöötanud keha ja vaimu palmi alla laadima. Ees ootab saar, kus saab aasta ringi ookeanis ujuda, süüa värskeid apelsine, matkata ning päevad läbi mitte midagi teha. Kõlab nagu ideaalne puhkus? Kõlab, nagu sureksin seal igavusse! Algab inimkatse: noor pensionär paradiisisaarel.
Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes book cover
#75

Minu Prantsuse Guajaana. Jaaguari jälgedes

2015

Inimasustus on siin sama hõre nagu Lääne-Saharas, kuid kidura kõrbe asemel laiub elurikas vihmamets. Pealinnast vaevalt tunnise sõidu kaugusel elavad maailma suurimad mao-, putuka- ja ämblikuliigid, ent samas on käibel euro. Kariibi, Euroopa ja saramaka kultuuriruum põimuvad veidraks seguks – põletiku korral otsitakse abi haiglast, kuid metsas ei kaotata valvsust libajaaguaride ja troopiliste lumeinimeste suhtes. Üle piiri hiilivad illegaalsed Brasiilia kullakaevajad ja sugugi mitte seaduskuulekamad lääne suurkorporatsioonid. Tagatipuks on siia juba 13 aastat palgatud eestlasi, et nad öises džunglis putukaid püüaks. See raamat räägib üheteistkümnest kuust, mis ma Prantsuse Guajaanas veetsin. Sattusin väikesesse eraldatud kommuuni, mis koosnes sisserännanud suriname suurperest, ühest brasiillannast ja kohalikust kanepisõbrast. Kollektiivi juhtis Pariisist pärit väikeettevõtja, kes peale putukapüügiga tegelemise majutas ka putukaturistide kirevat seltskonda.
Minu Helsingi. Ärge tapke sõnumitoojat book cover
#76

Minu Helsingi. Ärge tapke sõnumitoojat

2015

Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi sai põhjanaabrite pealinnast mu kodulinn, kust leidsin nii armastuse kui kutsumuse. Sattusin ajakirjandusse pooljuhuslikult, aga olen Helsingist kirjutanud lugematuid artikleid Postimehele ning toitnud uudistega Reutersi miljardit infonäljas lugejat – Helsingi terrorismirünnaku aprillinaljast kuni reaalsete veriste koolitulistamisteni. Üks artiklite teema on Nokia, millest Soomes ei saa üle ega ümber ning mille olulisust on raske lõpuni mõista isegi ühiskonnas sügavalt sees olles. Pea iga inimese lugu on siin ka Nokia lugu. Mina kirjutasin Nokia lugu 11 aastat, päevast päeva. See oli suure edu ja suure ebaõnnestumise kajastamine – ja edastatud sõnumite sisu järgi tunnustati või vihati ka mind ennast. Elu keerdkäigud on toonud mind tagasi Eestisse, kuid Helsingiga olen jäänud seotuks siiamaani. Raamatut alustasin teraapiamõttega, et panna punkt ühele pikale perioodile oma elus. Ent vaid mõned kuud hiljem võtsin vastu tööpakkumise… jah, arvasite ära, Helsingis.
Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse book cover
#77

Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse

2015

Mida aeg edasi, seda enam sain aru, et tuleb minna. Mõistsin, et stabiilsus on mu elus muutunud asjaks iseeneses – nii leidsin endas julguse üksluisest mugavustsoonist pea ees vette hüpata. Tegime elu- ja teekaaslasega kümmekond ebaratsionaalset otsust, loobusime headest töökohtadest ja osalusest kasumlikus äris, mahutasime vara seljakottidesse ning sõitsime Kambodžasse. Nägime agressiivseid suurlinnu, valge liiva ja sinirohelise veega ümbritsetud palmisaari, järvedel-jõgedel ujuvaid külasid ning mägidžunglites metsavaime kummardavaid vähemushõime. Käisime kohtades, mida ei ole isegi kaardil, ja tunnistasime vaatepilte, mida esiti uskuda ei tahtnud. Muutusime hullumeelses liikluses rolleriga teed otsides või üürikodu olmega maadeldes pooleldi kohalikuks. Õpetasime kloostrikoolis inglise keelt ning otsisime khmeeride jälgi praegusest Vietnamist. Nägime uskumatut vaesust, aga ka uskumatut elujaatust, edasipüüdlikkust ja leplikkust. Nii muutiski see maa pöördumatult meie vaatenurka elule.
Minu Reykjavík. Kõik on kaasas book cover
#78

Minu Reykjavík. Kõik on kaasas

2015

Kui ma 2008. aastal esimest korda Reykjavíki külla tulin, oli mul tunne, nagu oleksin siin kunagi varem käinud. Kas unes või lapsepõlve uitmõtetes. Kõik on täpselt nii, nagu vaja. Nii kord ja lohakus kui töö, looming ja lõbu olid õiges vahekorras. Silmapilkne usaldus ja vahetud inimsuhted ning turvatunne, mis ei tee mitte uimaseks, vaid tõotavad üha uusi seiklusi. Looduse rohmakas ilu, mille hindamine nõuab koolitatud silma. Kuigi mu elu ei ole kunagi olnud rahulikum ja stabiilsem kui praegu, pärast kaht aastat kohanemist, on argisemgi päev kuidagi teatraalne. Ehk on see kõigest minu välismaalase kõrvalpilk, mis laseb sellel nii paista. Olen aga üsna kindel, et islandlased on maailma parimaid elukunstnikke ja neilt on selles osas palju õppida.
My Estonia 3. What Happened? book cover
#79

My Estonia 3. What Happened?

2015

This is the story of a man looking for his way. New York did not satisfy his soul, so he moved to Estonia, with his crazy wife, a kid, and six suitcases. Within 24 hours he found a home and had to learn how to make a fire. It did not satisfy his soul for long. Soon he had a house with four furnaces, and was making fires around the clock. His crazy Estonian wife started a publishing house that turned out well. Too well. He decided to become an academic. It did not satisfy him for long, but at least he met a real elf who inspired him. Then he decided to dabble in diplomacy. It did not feel right either. And he got depressed. There were too many drunks and neo-Nazis in this country, not to mention all the mice, lice, and ice. Writing books – bestsellers! – about those problems seemed to satisfy his soul. He thought he had found his niche, as a writer in a small town teeming with cafes and characters. Then, overnight, it all collapsed. The action in Justin Petrone ́s new book takes place mostly in two Estonian towns, folksy Viljandi and teacherly Tartu. It takes place from the year 2007 (the Bronze Soldier riots) until 2013 (when Petrone left Estonia amid a national scandal).
Minu Uganda. Eestlaste kohvik Aafrikas book cover
#80

Minu Uganda. Eestlaste kohvik Aafrikas

2015

Ühel päeval tuleb eesti mehel Jüril Ugandas vabatahtlikku tööd tehes mõte avada selle pealinnas Kampalas kohvik, mis pakub tööd kohalikele erivajadustega noortele. Muidu rahulikus ja sõbralikus riigis on töötus üüratu ning puudega inimestel tööturule siseneda peaaegu võimatu. Mõeldud-tehtud. Kogume Eestist annetustena kokku vajaliku raha ning mina lähen Ugandasse plaani ellu viima. Arengumaade probleeme saab meie meelest kõige paremini lahendada inimestele võimalusi luues – andes neile õnge, mitte lihtsalt kala. Pidevad hoiatused, et inimesi ei tohi usaldada, kohalike raske elu, närvekõditav liiklus ning mulle külge kleebitud muzungu- ehk valge inimese staatus panevad linna eksinud võõra kannatuse proovile. Peale harjumatu keskkonna ohustavad kohvikuprojekti õnnestumist ka rahaprobleemid, piiratud aeg ning harilikud äririskid. Üsna pea aga selgub, et õige suhtumisega on välismaalasel Kampalas asju ajada siiski võimalik ning positiivselt ja paindlikult lähenedes võib elu Ugandas olla lõputu üllatusi täis seiklus, mida saadab kohalike rõkkav naer ja stressivaba ellusuhtumine. Kuid kas sellest piisab, et eriline projekt ka edukalt käima lükata? Selle raamatu ostuga toetad Uganda erivajadustega inimeste iseseisvat toimetulekut. Pop Upi kohviku lugu saab lugeda ka blogist ugandacafe.blogspot.com ja näha Youtube’i kanalilt www.youtube.com/user/siisisaetalu.
Minu Nizza. Paradiis käeulatuses book cover
#81

Minu Nizza. Paradiis käeulatuses

2015

Ka aastates naisest võib tänapäeval saada majanduspõgenik. Just selleks ma 2011. aastal saingi, kui olin sunnitud varju otsima imekaunilt Lõuna-Prantsusmaalt. Loo iroonia seisneb selles, et olen alati unistanud elada seal, keset lillakassiniseid lavendlivälju ning ajaloost pungil soojas õhus, kuid esimesed kuud Nizzas olid kõike muud kui paradiislikud. Ent pole halba ilma heata: elu viis mind kokku huvitavate inimestega ning eakate nizzalaste nostalgilised pajatused bella Nissa´st aitasid mul leppida oma uue koduga araabia küla keskel. Mu lemmikpaikadeks said Gourdon, kus võib hinge ja näpuotstega taevast puudutada, ning Laghet, kus siiani imed sünnivad. Muidugi tegin tutvust ka kuulsa Prantsuse bürokraatiaga, mis võib juuksed halliks ajada ja meelemõistuse röövida… ning poliitikaga, põhiliselt oma päästja ja armsama silmade kaudu. Tal on isegi väljend Prantsuse korrumpeerunud õigussüsteemi kohta: ainult mõned advokaadid tunnevad seadust, enamik tunneb kohtunikke.
Minu Tai Saared. Rööprähkleja rahunemiskatse book cover
#82

Minu Tai Saared. Rööprähkleja rahunemiskatse

2015

Kallid kaugtöö tegijad, lastega pered, kes on mõelnud, et elaks vahelduseks mujal kui Eestis! See raamat jutustab sellest, kuidas meie kaugtöötajatest lapsevanemate ja kolme eelkooliealise lapsega pere elab ligi pool aastat Tai saartel. Minu teinepool Holger saab kohapeal tegeleda oma lemmikharrastuse Tai poksiga ja mina üritan soojas päikeselises kliimas välja mõelda, mida oma eluga pärast peatselt lõppevat vanemapuhkust peale hakata. Kas ronida taas sihikindlalt karjääriredelil edasi või võtta lihtsalt lõdvalt ja mõnusalt? Või leida hoopis kesktee? Seto kultuuri kandjana huvitab mind ka see, kuidas muudab massiturism unikaalse kultuuripärandiga maad. Kas meil, setodel, on turismimajanduses Tai kogemusest midagi õppida? Satume lõunamaa öös petisest taksojuhi ohvriks, elame üle hetke, kus meie kolmeaastane tütar läheb kaduma, jagame bangalot küünarvarrepikkuse sisalikuga ja leiame vannitoast skorpioni. Kindlasti pole kolme väikese lapsega elu ka soojal maal mingi puhkus, ent oma Taimaa aja peale vaatame kogu perega tagasi suure helgusega hinges.
Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond? book cover
#83

Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond?

2015

Olen Rootsis elanud seitse aastat, alguses õpilasena, hiljem lapsehoidjana, praegu ämmaemanda ja emana. Tunneme end perega siin hästi, peame oma kodumaaks tervet Euroopa Liitu ning Stockholmgi on sisuliselt Tallinna naaberlinn. Rootsi on maailma parim riik, selles on enamik kohalikke kindlalt veendunud. On siinne ühiskond tõesti valuta sündinud ja üdini turvaline? Olen palju õppinud ja arenenud – vabanema eelarvamustest ja võõravihast, austama erinevaid vaateid, elama tervislikumalt, olema efektiivne. Mida kauem siin elan, seda enam veendun, et Rootsis käib pidev sees- ja välispidine uuendamine. Pingeid ja stressi on igapäevaelus tõepoolest vähem. On tunne, nagu oleks kodumaa laienenud ning selle nimeks on Rootsi-Eesti. Võrdõiguslikkus, mitmekultuurilisus ja kakskeelsus on teemad, millest ei saa ma oma Rootsist kirjutades üle ega ümber. Jutustan ka igapäevaelust, kuhu mahuvad peale kõige muu kinnisvaralood, töö sünnitushaiglas, laste jalgpallitrennid, meedia ja reisisoovitused.
Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses book cover
#84

Minu Barcelona. Mäe ja mere embuses

2015

Katalooniat võib pidada Hispaania põhjalaks, müütilise Lõuna- ja Põhja-Euroopa mentaliteedi kokkupuutepunktiks, kus härjavõitlused on keelatud, siestat ei peeta ja igaühel leidub tagataskus väike äriplaan. Barcelona on katalaanide kantsi pealinn, mille mässumeelne loomus Hispaania kuningriigil rahulikult suikuda ei lase. Tulin Barcelonasse vahetusüliõpilaseks, pikendasin seda imede aega magistrantuuri võrra ja kui vabandused otsa said, jäin päriseks. Barcelona on muinasjutumaa, kus kõik leiavad selle, mida parasjagu otsivad. Vabameelsuse. Muretuse. Ettearvamatuse. Mitmekesisuse. Koostegemise rõõmu. Armastuse. Aga ka töö ja kodu. Ees ootavad ilusad rohelised mäenõlvad, mida päev-päevalt vallutada, ja Vahemere kaldapealne, kus käimisest väsinud jalad vette lükata. Ees ootavad pikad traditsioonid ja unistuste tulevik. Ees ootab linn, kus on kõik võimalik, sest inimesed mahuvad üksteise kõrvale ära. Linn, kus vastandid ei välista, vaid täiendavad üksteist.
Minu Portugal. Igatsedes kadunud aega book cover
#85

Minu Portugal. Igatsedes kadunud aega

2015

Ma elan Portugalis väga tagasihoidlikku elu, kuid see tähendab vabadust. Mul on kodu ülikaunis ja luguderikkas Lissabonis, mis üllatab mind igal sammul ka kaheksandal siin veedetud aastal. Ma teenin oma igapäevast leiba sellega, mis mulle kõige rohkem meeldib – õpetan lastele filmi ja muusikat. Arusaamine, et olen siin õnnelik, ei saabunud suurejoonelise joovastuse, vaid tasase ja veidi argliku nendinguna. Peale kõige ilusa on see tähendanud ka näguripäevi, pisaraid, üksindust ja tohutut hirmude ületamist. Olen otsinud valgeid jõule Portugali mägedest, olnud seotud nii massiturismi kui ökokogukondadega, töötanud vabatahtlikuna Assoori saarte taludes ning praeguseks leidnud oma koha kino-, muusika- ja kultuurimaailmas. Liuglen siinse tunnetusliku tasandiga ühes rütmis. Mu südame on võitnud portugallaste ja päikese soojus, külalislahkus, ligimesearmastus ja mängulust. Vaimumaailm, mis väärtustab inimesi ja nendega veedetud aega. Hea toit, silmailu ja poeesia igas hetkes. Siin tunnen ennast nagu kodus.
Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest book cover
#86

Minu Kilimanjaro. Igaühe Everest

2016

Kui ma järjekordselt seljakotti pakin, küsib õde: „Kuidas sa ei ole siiani aru saanud, kui raske ja kurnav see on? Miks sa jälle lähed?“ Kilimanjarol algab teekond, rännak endasse. Me läheme järjest kõrgemale liikudes lukku, kuid hetked, mil end avame, on ausamast ausamad. Mõtted tulevad ja lähevad, kuni pea on tühi ja võimust võtab eriline enesega olemise tunne. Energialaeng on imeline. Aafrika katusel käib igal aastal kuni 80 000 inimest. Ega seda mäge ilmaasjata igaühe Everestiks kutsuta! Kõigil matkajatel on oma lugu, kuid eesmärk on üks – 5895 meetri kõrgune Uhuru Peak, tõlkes Vabaduse tipp. Tõus Kilimanjaro kliimavööndites meenutab mulle Eesti aastaaegade vaheldumist. Peale selle saab enne või pärast matka nautida Tansaania eluolu – külastada põlisrahvaid, seigelda savannisügavustes või jälgida vürtsidehõngulisi päikeseloojanguid Sansibari randadel. Ma olen ennast sinna vahel liiga kauaks unustanud…
Minu Costa Rica. Tohtrielu troopikas book cover
#87

Minu Costa Rica. Tohtrielu troopikas

2016

Lendan Costa Ricasse otse ülikoolipingist pärast Hippokratese vande andmist. Olen elevil võimalusest praktiseerida Kesk-Ameerika suurimas lastehaiglas, kuhu tulin üheksaks kuuks vabatahtlikuks. Võtan iseenesestmõistetavalt seda, et hakkan tööle arstina. Kohale jõudes selgub, et päris nii see siiski ei ole. Võitlen pidevalt, et oma vabatahtliku T-särki arstikitli vastu vahetada, kuid selle käigus ununeb, mille pärast tegelikult siin olen – tahtsin näha väikeste inimeste silmi säramas. Mõne aja pärast avaneb mulle siiski ka arstikabineti uks ja saan tohtrirolli sisse elada, unustamata hetkekski seda, mida vabatahtlikuks olemine rõhutab: oluline on näha inimestes rõõmu, mitte ainult keskenduda haigustele. Costa Rica pakub mulle muudki peale arstielu. Tantsin salsat, vallutan randu ja vulkaane, tutvun merikilpkonnade uue elu imega, üritan oma silmaga lähedalt näha laisklooma. Seda maad peetakse üheks õnnelikumaks riigiks ja pakun üht killukest sellest õnnest ka lugejale!
Minu Kreeta book cover
#88

Minu Kreeta

Mineviku hõng Euroopa lõunatipus

2016

Euroopa lõunapoolseimasse punkti sattumine oli mu pikaajaline soovunelm, aga ka tühipaljas juhus. Mind ei oodanud Kreetal keegi ja ma ei teadnud isegi, mida ma peale ihu hellitava sooja päikese oma elult tahan. Lasin end voolul edasi kanda, sest nii tundus lihtsam. Möödunud on üle kümne aasta. Elan saarel, kus kõige hinnalisem varandus on arvukas lambakari ja suur oliivisalu. Märkamatult on ajamasin mind vähemalt viiskümmend, võibolla rohkemgi aastat tagasi viinud – ühiskonda, kus kehtivad mujal unustuse hõlma vajunud või meile arusaamatud uskumused ja kombed. Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma – arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.
Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu book cover
#89

Minu Ahvenamaa. Tuhande saare rahu

2016

Ahvenamaa on unikaalne oma enam kui kuue tuhande saare ja saarekese poolest. Saarestiku rahu ja vaikus on lummavad ning inimesed helded ja tarmukad. Punased rabakivikaljud, lõputu avarus ja kohalike julgustav ütlus „kõik saab korda!“ on meeltes ka siis, kui olen sealt linnamelu keskele naasnud. Ses saareriigis on nüansse, mille avastamiseks tuleb kohalikus taktis kulgeda. Nii näeb inimesi, kohti ja iseennast täiesti uuest ja ootamatust küljest. Kui ma 1998. aastal Ahvenamaa ühele eraldatumale saarele nimega Kökar suvetööle sõidan, ei oska ma seda kõike veel hinnata. Olen Kökaril, millest ongi saanud minu Ahvenamaa, muu hulgas turiste majutanud, müüjaametit pidanud ja giidina paljajalu mööda saari mütanud. Sealse rahva, puutumatu looduse ja mere keskel elades ja tegutsedes olen leidnud ajatuid pärleid, mida kannan südames kõikjal. Just siis, kui tahan oma sõitmistele punkti panna, algavad minu jaoks uued peatükid pealinnas Mariehamnis.
Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika book cover
#90

Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika

2016

Hoiad käes kroonikat sellest, kuidas üks soomlannast kalevitüdruk keset nõukogude propagandat varateismeliseks sirgus, siis Eestisse ära armus ning Helsingi ja Tallinna vahel pendeldama jäi. See lugu räägib Tallinna mägede võlust ja vanalinna käänulistest käikudest, gaasipliidil kärssavatest pelmeenidest ja kurgus kõrvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus põtradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja täiuslikest naistest, kaitsmata kõrvadest ja Eesti Nokiast, kaugtöökontoritest ja kinnisvaraotsingutest, kärmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, südamesõpradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka võlgade tagasi nõudmisest, tõsielusarjast ja bordellist… Aga eelkõige on see lugu armastusest linna vastu, mis tegi autorist selle, kes ta praegu on. \\\* Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes on õppinud Tallinnas kohvi jooma ja unistab Soome lahe tunnelist.
Minu Afganistan. Jumalale lähemal book cover
#91

Minu Afganistan. Jumalale lähemal

2016

Ma läksin Afganistani Eesti kaitseväe vormis ja ära tulin eraturvafirma kuues, aga riiete vahetus ei olnud ainuke muutus, mille seal läbi tegin. Afganistani kohta räägitakse karme sõnu. See olevat raske kliimaga, ligipääsmatu nii pinnamoe kui kultuuri poolest. Väga suletud paik, mille külalislahkusest kuuleb väga vähe, vaenulikkusest ja vägivaldsusest palju. Aga jumalik tegur on seal olemas. Ma ei mõtle lõppematut palvetamist ja põrmulangemist, mida vähemalt kolm korda päevas näha saab. Ma mõtlen etendust, mida seal minu jaoks mängiti. Etendust, mis oma lummava põnevuse, ahastava traagilisuse ja uskumatult tavalise argipäevaga kõik seni nähtud lavatükid sajakordselt ületas. Mulle ei olegi tähtis, kas enne Afganistani oli elu päriselt ka tuhmim või ainult tundus nii. Praegu tean vaid, et suureks lavakunsti austajaks sain ma just parajasti sealoleku ajal. Nüüd vaatan eluteatrit alati lummatult. Ja minu süda kasvas Afganistani külge.
Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn book cover
#92

Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn

2016

Rio de Janeirosse armub esimesest silmapilgust – maagilised rohelised mäed, rannaliiv, ookean. See on kontrastide linn, kus kogeb omal nahal, mida tähendab vaesus ja rikkus ja kui tähtsaks peetakse kiirelt kasvanud majandusega riigis välist muljet. Mind tõi Riosse jalgpall. 2012. aastal maandusin esimest korda Imelises Linnas plaaniga siinses spordimaailmas tööle asuda. 2014. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused ja 2016. aasta olümpiamängud on Riost teinud aastateks maailma spordielu keskuse. Vastu ootusi sattusin ka sajandi suurima majanduskriisi, meeleavalduste ja altkäemaksuskandaalide keskele. Saabusin siia roosade prillidega, kuid sain õppetunni, et sport ei too kõigile sugugi vaid rõõmu. Rio elujanu vastandub põhjamaisele vaoshoitusele. Brasiillaste lõbusas seltskonnas õppisin igast hetkest ja inimesest rõõmu tundma. Siinsed kogemused, eriti oma unistusi teostavad noorsportlased inspireerivad ja motiveerivad mind päevast päeva.
Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest book cover
#93

Minu Läti. Anekdoot tõelisest eestlasest

2016

Mina ja Läti. Minu Läti. Minu läti mina. Läti minus. Minu lätlus, lätimeelsus, lätilembus, Läti poole suunatud pilk. Igatsus Läti järele, Läti unistus, lätiarmastus. Lätistumine. Ei saa me läbi Lätita. Kui ma jälle Läti teemal sõna võtan, teinekord ka läti keeles, muretsevad mõned toredad eestlased, kas ma mitte Eesti jaoks kaotsi ei lähe. Hakkangi läti keeles kõnelema ja lähen Lätti elama. Ja läti keeles luuletama. Ei, lätlast minust siiski ei saa. Kuigi eesti hambameestel on tavaks öelda, et lätlane pole rahvus, vaid amet. Seega peaks saama lätlaseks õppida. Minu tõsisem kaldumine Läti poole sai alguse tegelikult alles 35aastaselt. Aasta 2009 kaunil juunikuul, kui sain tuttavaks… Loogiliselt võiks arvata, et tütarlapsega, sest huvi võõra keele ja kultuuri vastu saab tihti alguse huvist mõne sellest rahvusest vastassugupoole esindaja vastu. Aga minu mõjutajaks oli hoopiski noormees ja temagi juba ammu surnud. Ma olen praeguseks Lätis viibinud väiksemate ja suuremate juppide haaval. Ja kuigi ei saa väita, et elaksin Lätis, tohib päris kindlasti öelda, et Läti elab minus.
Minu Saksamaa. Kirju lapitekk book cover
#94

Minu Saksamaa. Kirju lapitekk

2016

Tänapäevane Saksamaa on kirju nagu lapitekk: rahvusvahelised metropolid ja romantilised väikelinnad, veinikülad ja õlleaiad, keskaegsed kindlused ja kaunid pargid, moodsad tehased ja hea elujärg. Peale kirjususe iseloomustavad seda maad aga reeglid. Kord peab olema! See on lause, mis rõõmustab sakslase südant enim. Saksa linnades on tehtud Euroopa ajalugu ja selle pinnalt võrsunud kultuur on olnud paljude sajandite jooksul tihedalt seotud ka Eesti kultuuri ja ajalooga. Ametilt joogaõpetaja ja koolitaja, elan praegu perega Lõuna-Saksamaal. See raamat on lugu seiklustest ja eneseotsingust, millesse on põimitud killukesi argipäevast viiel võõrsil viibitud aastal. Asusime teele haagissuvila ja kahe väikese lapsega. Meil polnud aimu, kuhu me välja jõuame. Sõitsime läbi terve maa – põhjast lõunasse ja idast läände. Elasime veidi üle aasta Stuttgardi lähedal väikeses nukulinnas ja peale seda jäime Alpide juurde Baierimaale.
Minu New York. Läbi taeva ja põrgu book cover
#95

Minu New York. Läbi taeva ja põrgu

2016

Woody Alleni tegelane ütleb 1979. aastal filmis „Manhattan“ New Yorgi kohta: „See on lihtsalt suurepärane linn (ja mul on ükskõik, mida keegi teine sellest arvab).“ Ma olen temaga täiesti nõus. Esimene kokkupuude oli mul New Yorgiga 15aastaselt. Kõledas pimedas detsembris, aga ma tahtsin kohe siia tagasi tulla. Tulingi, lugematuid kordi. Eemaldusin moemaailmast ja kombin uue hooga tärkavat mitmekihilist filmielu. Nüüd jookseb kuues aasta, kui olen ennast siia päriselt sisse seadnud ja see linn ei tundu enam hõlmamatu. Küll aga pole lootustki teda taltsutada ja enda omaks teha. New York on minust kõvasti naiivsust välja peksnud ja mitu kaitsekihti peale kasvatanud. On päevi, kui pean ennast kõvasti kokku võtma, et ta oma kiiruse ja meeletu energiaga mind maha ei murraks. Aga paradoksaalsel kombel on see mind veel suuremalt unistama õpetanud. Ja niikaua, kui see vana võrgutaja mind üha edasi innustab, ma siit lahkuda ei kavatse.
Minu Bali. Oma väe otsingul book cover
#96

Minu Bali. Oma väe otsingul

2016

Minult kui korvpallurilt oodati suuri tegusid. Ühel hetkel taipasin aga, et kogu aeg ühtmoodi elades ei saa areneda. Niisiis lõpetasin oma sportlaskarjääri. Läksime elukaaslase Mariga maailma seiklema. Selle rännaku ajal elasime kuu aega ka imelisel Bali paradiisisaarel. Eestis tagasi olles taastasime vana metsatalu, perre sündis poisslaps ja elu naeratas. Meie sees põles aga hulluks ajav soov uuesti maailma näha. Naasime Balile, kus olime perega ligi kuus kuud. Meie igapäevaellu kuulusid nõidravitsejad, joogagurud, harjumatu kuumus, rollerid ja maod. Ka kaunid päikseloojangud, kohalike naeratused ja põnevad rännakud iseendasse, millega kaasnesid suured õppetunnid… Praegugi näen silmi sulgedes päikest viirukiudus Ubudi linnakese kohale tõusmas ja kuulen hommikupalveid, kus tänatakse universumit kõige ilusa eest. Ma olen kogu aeg ajanud taga midagi seletamatut. Alati on võimalik elule uus suund anda ja elada täpselt nii, nagu oskad unistada… Minu lugu räägib sellest, et kõige alus on soov ja usk.
Minu Norra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid book cover
#97

Minu Norra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid

2016

Norra on paljudele eestlastele feministlik ja pagulassõbralik heaoluühiskond, kus eesti kalevipojad käivad maju ehitamas. Minu kokkupuude Norraga on veidi teistsugune, läksin nimelt nautima ühte teist tükikest sellest heaolust – tasuta kõrgharidust – ja jäin kauemaks ringi vaatama. Haridus muudab inimest, nii muutusin ka mina. Maailmamajanduse hammasrattad olid jõudnud oma pöörlemises kohta, kus naftapumpamisel põhinev majandus ei olnud enam jätkusuutlik, ja nii muutus ka Norra. Tegime seda koos. Alguses jäises Arktikas ja hiljem vihmases Bergenis. Pistsin rinda kohaliku bürokraatiaga ja olin lummatud virmalistest, nägin ülikoolide auditooriume ja koristajate mopiruume, haiglat ja naftaplatvorme, õppisin, töötasin ja elasin koos norrakate ja poolakatega, pagulaste ja professoritega. Mõtlesin selle käigus palju ja kirjutasin ka. See raamat on pilguheit ühe inimese sisemaailma, nägemus sellest, kuidas üleharitud humanitaarist saab naftaplatvormi tööline.
Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit book cover
#98

Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit

2017

Kolme Iisraeli-aasta jooksul jõudsin elada religioosses juudi peres, õppida heebrea keelt ja muusikat ning kohtuda tõesti omapäraste inimestega, kelle hulka sattusid poliitajaloolane, sabatihommikused „joodikud“, ministrid, araablastest aednikud, professorid, psühholoogid… Katsusin mõista iidsete kommete tausta ja üritasin tõlkida sabatit eesti keelde. Avastasin ka neid vaatamisväärsusi, millest turist aimu ei saa. Iisraellaste seas võib nõutult kõrvaltvaatajaks jääda või saada hingelt aina rikkamaks. Või jõuda seisukohale, et selle maa inimesed on põikpäised, kuid targad ja südamlikud. Kolme aabrahamliku usundi – judaismi, kristluse ja islami – ristumispunkt Jeruusalemm, mida võib õigusega pidada maailma nabaks, sai mulle koduseks ja armsaks. Tõin Iisraeli ka Eestisse kaasa: heebrea keelt kuulen ja õpin edasi, juudi kultuurist räägib meiegi raadio ning mul on alles head lõunamaa sõbrad.
Minu Tansaania. Kaks aastat safarit book cover
#99

Minu Tansaania. Kaks aastat safarit

2017

Safari on suahiili keeles retk. Minu Tansaania-rännak sai teoks tänu abikaasa Sveni tööle Ida-Aafrika puidutööstuses ja kestis pisut rohkem kui kaks aastat. Jõudsime selle ajaga riigile ringi peale teha ja piiluda tansaanlaste hingesügavusse. Esimene aasta kulus imestamisele, teisel hakkas kohalik elufilosoofia „kiiret pole“ kujundama ka meie elurütmi. Ngorongoro, Ruaha, Tarangire, Manyara ja Serengeti, Kilimanjaro ja vürtsine Sansibari saar – Tansaania loodusest ja rahvusparkidest sai meie Meka. Kui Svenil hakkas tööl mõistus kokku jooksma või minul nägu mossi kiskuma, sõitsime loodusparki. Sellega oli päev ja nädal päästetud. Looduse kõrval õppisin tundma Tansaania inimesi, nende mentaliteeti ja ellusuhtumist. Sain teada, kuidas jääda ellu hullumeelses liikluses, eesliga matkata, ruutpesiti porgandeid kasvatada ja üllatada iseennast mäkketõusul. Ka seda, kuidas käituda, kui külla minnes ulatatakse kingituseks elus kana. Tansaania muutis mu maailma värviliseks. Igas mõttes.
Minu Küpros. Põsemusid ja päike book cover
#100

Minu Küpros. Põsemusid ja päike

2017

Jah, ma tean, mu lugu kõlab kui muinasjutt või klišee. Tutvun Kreekas Vladimirosega, kes elab ja töötab Küprosel. Me abiellume ja ma kolin koos temaga sellele imelisele palmisaarele uut elu alustama. Siin õpin nautima mereandide suussulavat maitset ja küproslaste lemmikjooki jääkohvi. Töötan erinevates kohtades, otsin enda ellu rohkem kunsti ja püüan seda ka lõuendile saada. Minu siinne kodulinn on Limassol, kuid üritan võimalikult palju avastada kogu saart – maalilisi mägikülasid, pealinna ja Põhja-Küprosel asuvat Türgi-poolt. Nüüdseks olen siin elanud juba üle seitsme aasta. Sellesse võrratusse Vahemere saareriiki on väga kerge armuda. Küprosel on omapärane, mõrkjalt magus lõhn – veidike kaneeli ja värsket kohvi, mõni õitsev igihaljas taim, natuke jasmiini, äsja niidetud muru. Mind ootab siin ees sooja südamega rahvusvaheline seltskond. Kohalikud on rõõmsameelsed, muretud ja külalislahked ning vahel kimbutavat koduigatsust peletavad armastuse hõng, päikeselised päevad ja maitsev toit.
Minu Armeenia. Aus vastus book cover
#101

Minu Armeenia. Aus vastus

2017

Minu Armeenia ei asu kindlasti nüüdisaegses Armeenia vabariigis. Iga välisarmeenlase Armeenia on erinevas kohas. Mõnele on see esivanemate küla kusagil Süüria, Liibanoni või Türgi aladel. Teisele on see müütiline esimese aastatuhande Armeenia suurriik, mis kulges merest mereni. Mõnele on see praegune Armeenia, kus käiakse suure raha eest hotelliaknast Ararati mäe vaadet imetlemas („Mäehind on korterihinna sees,“ tavatsetakse naljatada). Aga kus siis on minu Armeenia? Ehk on see koriandri, baklažaani ning purustatud punaste ubade ja Kreeka pähkli maitses. Võib-olla hoopis isakodus, kus vahel perega kokku saame, üksteisest üle karjume ja lõbusasti aega veedame. Võib-olla on see hoopis armeenia rahvalauluseadetes. Aus vastus on – ma ei tea. Eks ta ole üks ujuv saar, mille asukoht muutub koos mu endaga.
Minu Tšehhi. Parajad Švejkid book cover
#102

Minu Tšehhi. Parajad Švejkid

2017

Mu välkkiire otsus ühe suvenädala jooksul Prahat avastada kujunes hoopis aastatepikkuseks armastuslooks Tšehhi ja tšehhiga. Neist nüüd igapäevaselt eemal olles tunnen, et kuskil minus on peidus pisike tšehhitar, kes aeg-ajalt pead tõstab, kui kõrvu kostab tuttav veider-kaunis-susisev slaavi keel mõne lõbusa uue aja Švejki suust. Siis meenutan nostalgilise muigega aega, mis sai veedetud nii majesteetlikus Prahas kui ka maamehelikult sõbralikes külades ja õdusates väikelinnades. Kord hämarates veinikeldrites jumalate jooki maitstes, mööda laasi ja losse uidates, koolilastele tarkust jagades, siis aga närve proovile pannes ametkondi väisates, suurlinliku ükskõiksusega võideldes või riiki uputava veevooluga silmitsi seistes. Eevaülikonnas modellid reklaamplakatitel, balli pidavad jahimehed, autoritaarsed kõrtsmikud, piitsadega lihavõttepühilised, pikantse suuvärgiga veinimeistrid, svipsis kanuutajad ja riigi jõukaimad lapsukesed… Kui mälupiltide virvarr kripeldavaks igatsustundeks kasvab, tuleb vana head Tšehhimaad taas oma silmaga kaema minna.
Minu maailm. Romantiku(te) heitlused book cover
#103

Minu maailm. Romantiku(te) heitlused

2017

Ma tahan kõike. Hinnaalanduseta, odava väljamüügita. Tahan nautida seda, kuis viin oma reisirühma läbi kõrbe nagu Mooses, ja tahan istuda üksi suurlinna pohmellises hommikuhämus. Tahan nutta väikeses külakirikus ja naerda neegrinaise suures süles, tahan rääkida Kierkegaardiga vaikusest ja hüpata Jay-Z kontserdil röökivas rahvamassis. Tahan olla ilmamaa serval – põhja- ja lõunapoolusel, lennata Padmasambhavana Himaalaja kohal, sõita rongiga läbi Venemaa, juua šampanjat presidentidega. Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret. Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult. Nendest tahtmistest on sündinud see raamat ja inspireeritud mu reisid. Lähen jälle, kuigi tean, et on hea, kui saan kübemegi sellest, mida igatsen. \* Tegemist on “Minu” sarja sajanda raamatuga.
Minu Okeaania. Tagasi kiviaega? book cover
#104

Minu Okeaania. Tagasi kiviaega?

2017

Kaks noort naist jätavad oma lapsed ja mehed Eestisse tagalat kindlustama, panevad kokku hullumeelse plaani, pakivad kaasa veidike viina (et mitte haigeks jääda) ja lähevad seekord… Kui neid üldse Austraaliast kaugemale lastakse? Teisel pool tolliseiklusi ootab uus maailm. Paapua Uus-Guinea, Saalomoni saared ja Vanuatu. Hõimuelu, džunglikülad, krokodillimehed, inimsööjad, päästevestideta lootsikud, mudasse uppuvad bussid… Ellujäämisel on abiks üks korralik kookosekooretäis kavat ja huumoriprisma.
Minu Malta. Väike ja vägev book cover
#105

Minu Malta. Väike ja vägev

2017

Euroopa äärealal asuvas väikeses Maltas on muistset tarkust ja elujõudu, väge ja väärikust. See kivine saar ahvatleb võimsa ajaloo, muistsete templite ja kindlustega, kunsti ja arhitektuuriga ning liigirikka loodusega. Maltalased elavad kirglikult – ja olgugi et vahel arusaamatult ja ebamugavalt, on nad alati ehedad. Ei olnud meil Maltaga teineteisemõistmist ja armumist esimesest silmapilgust. Armastus süvenes kuude ja aastatega ning veel praegugi, kui olen siin elanud 18 aastat, ilmnevad mulle selle põneva riigi uudsed ja ootamatud tahud. Maltal öeldakse ikka, et inimene teeb plaane ja jumal naerab. Kuigi kõik polegi läinud plaanipäraselt, on siinsed aastad kinkinud mulle elukaaslase, poja ja rohkelt enesearendusvõimalusi. Muu hulgas näitan Maltat ka Eestist tulijatele ja tutvustan jõudumööda eesti kultuuri.
Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod book cover
#106

Minu Lõuna-Aafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod

2017

Ma olin alati minekuvalmis. Ajasin mingi seletamatu „päris elu“ jälgi nagu verekoer. See jaht viis mind peale keskkooli lõppu Lõuna-Aafrika vabariiki. Hakkasin Kaplinna ülikoolis biokeemiat ja hiina keelt õppima ning asusin oma arust maailma malaaria käest päästma. Viis aastat hiljem oli elu, mida ma enda meelest jahtisin, hoopis minu kinni püüdnud… Ma elasin riigis, kus must ja valge ei tee kokku halli, kus rass teeb inimese eest otsuseid, kus ei jagu elektrit ega vett ja kus president pole koolis käinud. Ma elasin kohas, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean, rikkus ja puruvaesus ning kus minevik ja tulevik veavad väsimatult vägikaigast. Lõuna-Aafrika on mind lainetega rannale loopinud ja siis tagasi hoovusesse kiskunud. Ta on nagu elujanus nooruk, kes kahetseb teismeeas tehtud ulakusi ja peidab häbiga oma diskrimineerivaid tätoveeringuid. Ta on metsikult ilus ja vaba, tal on meeletult palju pakkuda, aga tal on ka oma varjuküljed.
Minu Indoneesia. Maailma makett book cover
#107

Minu Indoneesia. Maailma makett

2017

Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!“ prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost „Kuidas ära tunda indoneeslast?“ ja nõuab nüüd minult seletust. Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Tahaksin aga öelda nii palju rohkemat, kui vaid seda maketti ühendavat keelt paremini valdaksin. Et te olete iidsete traditsioonidega riik, kus põline metsamees toksib nutitelefoni. Et te olete konservatiivne riik, kus naised rokivad, jilbab’id peas, diskodel. Et te olete alandlikud, kuid pole olemas teist uhkemaid patrioote. Et siin on esindatud äärmuslikud usklikud äärmuslike uskmatuteni, pillav rikkus näljase vaesuseni, südamlik hoolimine kõleda osavõtmatuseni, lopsakas loodus kurva tühimikuni. Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.
Minu Virumaa. Üks poiss, üks vanne, üks maa book cover
#108

Minu Virumaa. Üks poiss, üks vanne, üks maa

2018

Virumaal on kõik suurem, kirglikum ja vägevam kui mujal Eestis. Virumaa on Eesti mudel nii heas kui ka halvas. Virumaa on Eesti kontsentraat, mis väetatud nii põlisrahva higi ja vere kui ka külaliste kirglikkusega. Kui Ameerikas oli Metsik Lääs, siis Eestis on meie oma Metsik Ida. Vaid tugevad teevad siin ilma. Kirjutan, kuis ma pealinna vurlest virulaseks muutusin, mida selle teadmisega peale hakkasin. Kuis püüdsin Virumaa palgejooni kujundada, elu elamisväärsemaks muuta, Virumaad vingemaks tuunida. Viru säru, Viru vanne, Viru vägevad, Viru regi, aga ka punklaulupidu, emakeeleausammas, slaavi müstika, Kalevipoegade uputus, kainete kaevurite kuju, Kadrina saun ja Rakvere kuulsad jõulukuused – kõik see ongi kokku minu Virumaa, subjektiivne Viru ajalugu läbi viimase kolmandiksajandi. Kirglik, uskumatu, enneolematu ja pärasttulematu. Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.
Minu Pärnu. Suvitajaks saamine book cover
#109

Minu Pärnu. Suvitajaks saamine

2018

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort. Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio… Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu.
Minu Fidži. Paradiisi varjud book cover
#110

Minu Fidži. Paradiisi varjud

2018

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval. Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega. Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…
Minu Madeira. Atlandi pärl book cover
#111

Minu Madeira. Atlandi pärl

2018

Madeira – tahumatu ja lopergune Atlandi pärl, mille leidmiseks tuleb võtta suund ookeani keskele. Mina – rööprähkleja tähtkujus sündinud rahutu hing, kelle suurim unistus on kogeda kogu maailma ilu ning suurim hirm magada maha midagi põnevat, sest elu segab pidevalt vahele. Nii tõstangi nõela oma eluplaadilt üles ja lülitan mängija välja. Stopp! Tahaks vahelduseks midagi uut kuulata. Merekohinat või linnulaulu. Lähen uut plaati otsima Madeirale. Sinna, kus rannaliiv on peamiselt musta värvi, kus ainus suur metsloom on karjast eksinud lehm, kus avokaadod on kompostimaterjal ja üks suurimaid turismiatraktsioone on kelgusõit mööda asfalti. Saarele, mis on sama kirju kui sealsed inimesed ja nende värvikad lood. See, millised palad minu uuel plaadil kõlama hakkavad, selgub lugude käigus.
Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu book cover
#112

Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu

2018

Muhulaste erksate värvide lembus meenutab mulle lõunamaad. See on paralleel, milleni jõuan Muhut kirjeldades üha ja üha. Siin puudub põhjamaine kargus, siin ei ole midagi halli. Muhu rahvakultuur on Eestis üks omanäolisemaid ja tänaseni suurepäraselt säilinud aga tänu tugevale ringkaitsele. See pole tolmustesse muuseumieksponaatidesse tardunud, vaid elus, hingav ja võbelev kultuur. Kui lahkelt peaks üks väike kogukond omaks võtma võõrast? „Minu Muhumaa“ räägib nii julmusest kui ka alalhoidmisest. Räägib, mis tunne on kasvada mandrilt saabunud sissetungija tütrena saarel, kus austus su vastu algab esivanematest ja oskustest-teadmistest, mida ainult põline muhulane saab oma lastele edasi anda. Olen olnud ajakirjanik Tartus ja Tallinnas, kirjutanud romaane, teinud telesaateid ja -seriaale. Aga Muhus see ei loe. Olen Muhumaal sündinud ja rohkem kui pool oma elust ka püsivalt elanud, aga seegi ei loe. Loeb pärand, mis on tähtsam kui sissekanne sünnitunnistusel. Muhus loeb, kas naine on võimeline endale ise rahvarõivad tikkima ja õigel viisil hapurokka valmistama. Ma ei ole. Ja see määrabki kõik.
Minu Viin. 1700 kilomeetrit ja 17 aastat book cover
#113

Minu Viin. 1700 kilomeetrit ja 17 aastat

2018

Kohvikud keset tänavat. Viini šnitsel sidruniga. Roosad kastaniõied, pargid ja „tupsupuu“. Hofburgi majesteetlik arhitektuur ja Stephansdomi katedraali gootika. Tõllad vanalinna tänavatel, hobustel kakakotid saba all. Puitistmetega punavalged trammid. Käesuudlused ja ballid. Akadeemilised tiitlid. Kristlik kultuuriruum ja vana hea saksa keel. Kui erinev Tallinnast 1700 kilomeetri kaugusel Austrias olla saab? Minu sõprus Viiniga – suurlinnaga, mis on parajalt väike, et olla Eesti moodi, ja piisavalt suur, et olla täiesti teistmoodi – on kestnud 17 aastat. Mul on kakskeelne poeg, õpetan ülikoolis eesti keelt ja mu kirglik hobi on muusika. Olen Viini filharmoonikute lummuses, kuigi ise klassikat ei mängi. Viin on justkui peene käega skulptor, mis paljude kohtumiste ja kultuuriseikade kaudu mulle mõned omadused lisanud ja mõned ära võtnud, voolinud mind oma näo järgi, puudutanud veidi siit, veidi sealt. Vahel ärritanud, vahel paitanud, aga kokkuvõttes teinud minust rohkem eestlase, kui ma eales olnud olen.
Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis book cover
#114

Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis

2018

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“ Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha. Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud. Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…? Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki. Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.
Minu Kuuba book cover
#115

Minu Kuuba

Kaheksa kuud salsarütmis

2018

Miks just Kuuba? Hispaania keelt oleksin saanud ju õppida ka mujal? Aga Kuuba on eriline koht planeedil. Teist sellist kombinatsiooni ei ole: nõukogude aja hõnguline lõbus minevikumäng kirglikus Kariibi mere soustis. Elust pulbitsevat unikaalset Kuubat tuleb otsida kodudest, tänavalt ja rahva seast, mitte kuurortidest. Sellesse maailma avab uksed Kuuba isikutunnistus ja hispaania keel. Kes on jintero’d ja kuidas end nende eest hoida? Kas rolleriga saab sõita paari tuhande meetri kõrguse mäe tippu? Kuidas panna puujalg salsat tantsima? Miks on igal kuubalasel sugulane välismaal? Kuidas pääseda üle USA piiri? Ja muidugi rumm, sigarid, retroautod ja kuumad kuubalannad… Finantskonsultandi tööst puhkamise ja hispaania keele õppimise soovist alguse saanud Kuubaseiklus oli armumine, mis sai sõpruseks ja muutis mu elu.
Minu Šveits. Kahepaikne vahejaamas book cover
#116

Minu Šveits. Kahepaikne vahejaamas

2018

Šveits? Lumised mäed, õitsvad alpiaasad, nunnud lehmad, punased rongid, Emmentali juust, täpsed kellameistrid ja igal pool šokolaadipoed? Kui sa sellest maast just nii mõtled, siis oled langenud hästi turustatud Šveitsi-klišee lõksu. Täpselt nii juhtus minuga, kui ma paarikümne aasta eest „ajutiselt“ Šveitsi kolisin. Tasapisi avastasin, et Arkaadia-maastiku kuvand varjab Eesti-suurust keerulist föderaalriiki, millest suured katastroofid ja võõras võim on imekombel mööda käinud. Kõik on väike ja sõbralik, aga kohaneda ei ole siin lihtne. Tuleb harjutada viisakat vestlust Šveitsi saksa keele mitmesajas dialektis. Võtta suusatunde koos beebidega. Varuda kannatust pikkadeks tervitus- ja lahkumisrituaalideks. Veenda vastutulijaid, et kuuseriisikad ei ole mürgised. Poolpõlvili heina niita. Vestelda külalistega ühiskondliku transpordi teemal. Jõuda vaevu järele mäest üles rühkivatele vanainimestele. Süüa juustu-vorstisalatit. Jõuda kohtumistele sekundi täpsusega. Lapsemäng minusugusele kahepaiksele!
Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära book cover
#117

Minu Dubai. Klaasist linna kuldne sära

2018

Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõik sõidavad Ferrariga? Sellistele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais. Teised, kes on Dubais turistina käinud, muretsevad jällegi selle üle, kas seal pole mitte liialt sünteetiline või kunstlik – majad puha klaasist ja terasest, kõik on uhiuus… Mida seal peale päevitamise ja šoppamise üleüldse tehakse? Mina olen Dubai arengut näinud juba aastast 1996 ning meie suhtes on olnud igasuguseid hetki. Meediavaldkonna produtsendina sättisin end 2016. aastal tihedalt Tallinna–Dubai liinile ning mina ja see vapustav linn saime eriliselt headeks sõpradeks. Või kas see ongi sõprus? Rohkem nagu armulugu. Dubai glamuurse välispinna all on ajalugu, kultuuri, huvitavaid elulugusid, uusi kogemusi, pööraseid tulevikuvisioone – kõike seda, mida saab nimetada linna hingeks. Tuleb lihtsalt kuulata ja silmad lahti hoida. Ah jaa – burkades seal ei käida, mõnes vetsus võib tõesti olla kullatud kraanikauss ja Ferrari on tänavapildis tavaline nähtus.
Minu Egiptus. Kaunis kaos book cover
#118

Minu Egiptus. Kaunis kaos

2018

Egiptusest mõeldes turgatavad esimesena pähe püramiidid, päike, liiv ja türkiissinine värviliste korallidega meri, kuid kui paljud on mõelnud seal elamisest? Mina ka ei mõelnud, aga pakkisin kohvrid ja minu elukohaks sai vaheldumisi Punase mere ääres paiknev Hurghada ja Ülem-Egiptuse linn Luxor. Esimene on eestlastele tuttav ja küllaltki läänelik kuurortlinn, teine äärmiselt konservatiivne ja klannikultuuril rajanev asula. Unistasin avastusretkedest Ramses II radadel ja maalilistest jalutuskäikudest päikeseloojangul Niiluse kallastel… Mind tervitas hoopis kultuurišokk – koduseinte vahele varjuvad naised, piiratud liikumisvabadus ja lõputu trall pulmade ümber. Kohalike tõekspidamiste mõistmine võttis aega, kuid lõpuks saime sinasõpradeks. See on lugu sellest, kuidas ma 2012. aastal Hurghadas armastuse otsa komistasin ja peale viieaastast kaugsuhet Egiptusesse kolisin. See on ka lugu abieludest ja naiste rollist Egiptuse ühiskonnas. Lugu Egiptuse ühiskonna põletavatest probleemidest ja kaosest ning egiptlastest, kes seda kõike läbi huumoriprisma vaatavad.
Minu Sydney. Sada linna ühes book cover
#119

Minu Sydney. Sada linna ühes

2018

Austraalia suurimasse linna ja majanduskeskusesse Sydneysse tõi mind uitmõte: tulin 1990ndate lõpul siia vahetusõpilaseks. Nüüd elan ma Smaragdlinnas koos oma austraallasest ja Eesti-entusiastist abikaasa ning kahe tütrega. Roheluse ja loodusliku ilu poolest maailma tipus olev Sydney võrgutab külastajat oma pöörase fotogeensusega. Öeldakse, et Sydneys on peidus sada Sydneyt. Minu arust on neid rohkemgi. Siin on üle saja ranna, pisikeste ajalooliste nukumajade rajoonid, laheäärsed laevaehituskompleksid ja uhiuued korrusmajad. Mägine eeslinn ja Austraaliale omased võsametsad. Küpsete marjadega mooruspuud, kirkalt õitsvad bugenvillead ja käratsevad linnud. Kui maailmakuulsad postkaartidelt tuttavad ooperimaja ja sadamasild on ära nähtud, tuleks kindlasti harrastada linnaosaturismi ning avastada erinevaid omanäolisi mitmekultuurilisi Sydney paiku. Kas või jalgsi – üle seitsme silla!
Minu Austria. Suusamägedest põgenikeni book cover
#120

Minu Austria. Suusamägedest põgenikeni

2019

Inimesele on omane avastamiskirg. Mina avastasin Austria juba üle 20 aasta tagasi, kuid juba ammu ei hoia mind siin kinni inimene, kelle pärast tookord tuldud sai. Olen avastanud nii palju, millest ma enam loobuda ei saa. Olgu see ooperi- ja operetimuusika võlu ning sellele naudingule keiserlikult uhkeldavat raami pakkuvad ehitised, Mozarti fenomen või „Helisev muusika”. Või hoopis Austria muinasjutuline talv, paksu lumekatte all uhkeldavad mäemassiivid, hõrgult söögi ja joovastavalt hõõgveini järele lõhnavad mägihütid, kus heatujuline peremees pistab eine lõppedes pihku pitsi ise tehtud napsiga. Mu siiajäämise põhipõhjused on lihtsad ja samas keerulised… Esiteks suusamäed ja tegutsemine suusainstruktorina – töö ja lõbu nauditavaim kooslus. Ning teiseks töö põgenikega – valus teema paljude umbsõlmedega, mille harutamine käib tihtipeale üle jõu ka kõige nobedamatele näppudele. Sel pisikesel ja maagiliselt maalilisel maalapil on pakkuda rohkem, kui usute. Tuleb vaid tulla ja avastada. Või siis süda mägedele kaotada ja nende keskele jäädagi…
Minu Oslo. Mitte nii meeleheitel koduperemees book cover
#121

Minu Oslo. Mitte nii meeleheitel koduperemees

2019

Diplomaadi töö on huvitav ja mitmekesine. See hõlmab palju reisimist ja mitmeaastaseid välislähetusi. See raamat räägibki just ühest sellisest lähetusest, nelja aasta pikkusest elulõigust Oslos. Aga seda mitte diplomaadi, vaid temaga kaasas oleva abikaasa pilgu läbi. Milline tundub elu Norra pealinnas kõrvaltvaatajale, mida saatkonnas tegelikult tehakse ja mida on vaja selleks, et olla üks korralik koduperemees? „…Oot-oot. Seda juttu ma juba kuulsin! Ja tõepoolest, laevagiid jutustas täpselt sama lugu, mida ta reisi esimesel kolmandikul oli teinud. Ei hakka siinkohal pinevust üleval hoidmagi ja ütlen kohe ära, et kolmas kolmandik ei erinenud eelnevast kahest. Sel hetkel puges mu hinge kahtlus, mis järgnevate päevade, nädalate ja kuude jooksul leidis paraku ainult kinnitust: Oslo on üks äraütlemata igav linn.“ Kas tõesti? Otsustage ise.
Minu Iirimaa. Armastus tuleb karjudes book cover
#122

Minu Iirimaa. Armastus tuleb karjudes

2019

Mida Iirimaa endast kujutab? Ilmselt ujuvad seda saart mainides silme ette pildid liigagi rohelisest loodusest, härjapõlvlastest, silmatükkivalt punastest juustest, sulnistest mägedest ja Guinnessi õlust. See kõik on muidugi väga pinnapealne. Ja mina üritan sellist pinnapealsust omamoodi korrigeerida. Mind pandi Iirimaal p ä r i s e l t tööle. Ma jagasin korterit ööklubides poksida armastava iirlasega; aitasin kaugelt maalt pärit prostituudil oma teadmata Iiri väikelinnas maad kuulata; mind kahtlustati maffiavõsukese peksmises ja poolakaks olemises. Mu lugudesse mahuvad kummituskoer ja delfiin, kes pole normaalne. Kirjutan läbi irooniaprisma Eduard Vildest, hostelitest, oma eluraskustest võõral maal ja Iirimaa ajaloost. Kirjutan ka armastusest. Üritan keskenduda päris Iirimaa inimestele, päris probleemidele, päris eludele. Iirimaal oleks minu kohta ka kindlasti üht-teist öelda, aga õnneks saan ainult mina seda teha. Ebavõrdsus, mis mulle ainult kasuks tuleb.
Minu Itaalia. Magus ja mõru book cover
#123

Minu Itaalia. Magus ja mõru

2019

Saapa hiilgeajad jäävad mägede taha. Praegu on ta kulunud eksponaat vabaõhumuuseumis: saabast pitsitab tööpuudus, konts on vajunud korruptsiooni- ja bürokraatiamülkasse, kanna peale on astunud maffia ja ninast immitsevad sisse roiskuma läinud laenud. Saabas astub aga kindlalt edasi. Ta on läbi imbunud ajaloost ja kultuurist, sääres punnitab tootmis- ja turismiettevõtete kindel kasum ning augud tallal on vaid fenomen, mida firmamärgiks pidada. Kummalisi kontraste kohtab Itaalias igal sammul. Saapamaa on ühekorraga nii vaene kui ka glamuurne, ilus ja inetu, magus ja mõru! Koos sõbrannaga põhjast lõunani reisides mõistan, et riiki valitseval kaosel on oma korrapära ning sellele annab kuju vaid Itaaliale omane harmoonia. Seal teatakse, et elu suurimad väärtused on inimesed ja hästi veedetud aeg ühes hea toidu ja veiniga. Itaallaste vahetu suhtlus ja elustiil kutsuvad mind tagasi ning nõnda jätkan oma elu- ja ülikooliteed kodust kaugel Apenniini poolsaarel. Niiviisi õpin tundma Saapamaa keerulist mosaiiki ja iseenda uut emotsionaalsemat versiooni.
Minu Šotimaa. Süda seljakotis book cover
#124

Minu Šotimaa. Süda seljakotis

2019

Kahe eriti suure mäe vahele jõudes ootas meid ees tihe pilv, millest ei olnud võimalik läbi näha. Pilv oli nagu pehme värav, mille avamiseks tuli lihtsalt ennast usaldada. Seisin seal ja vaatasin pilve sisse. Maailm hakkas mind endale avama. Mitte millelgi ei olnud enam vahet. Taevas ja maa said üheks, minu jalad ja maa said üheks. Nahk minu kehal hingas iga pooriga. Minu mõtted, mu keha ja ala minu ümber moodustasid ühes taktis hingava terviku. Sain aru, et tegelikult ei oleks vahet, kui minu asemel seisaks siin kuusepuu, rebane või sirmik. Sest kõik on üks. Sest kohalolu on üks. Ja igasugune looduses viibimine on alati kahepoolne suhtlus. Astusin pilve sisse. …Šotimaale tõi mind elu parim rännukaaslane – juhus. Sattusin Šotimaa lähedusse elama aastal 2011. Just siis hakkasin nii dramaturgi kui ka seiklejana huvituma sellest, kuidas me tajume ennast ümbritsevat ja miks meid tõmbavad tundmatud keskkonnad. Nii jutustangi rohkem õues kui toas viibimisest. Raamat sobib kõigile, kellele meeldib kohtuda millegi sõnulseletamatuga, olgu see siis viskiklaasis või matkaradadel.
Minu Setomaa. Külatüdrukust kuningriigi peaks book cover
#125

Minu Setomaa. Külatüdrukust kuningriigi peaks

2019

2014\. aasta augustis valib rahvas mu ülembsootskaks ehk seto kuninga Peko asemikuks maale, mis asub 12 000 (ja võibolla enamagi) inimese südames. See maa on Setomaa. See maa ei asu aga ainult südametes, vaid ka kahes riigis: suurem osa praeguse Venemaa territooriumil ja väiksem osa Eestis. Igal aastal kuningriigi päeval valimegi Setomaad valitsema ülembsootska. Peale kuningriigi on meil oma laul: seto leelo, mis on kantud Unesco vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Meil on oma keel, lipp, vapp, hümn, kongress ja isegi oma raha. Siinne raamat on minu lugu sellest, kuidas laveerida mitme armastuse vahel. Kuidas mahutada ellu maailmaparandamine, oma väikesed lapsed, tunded Setomaa vastu ja nendega seotud kohustused? Kirjutasin oma lugu nii ülevatel laineharjadel kui ka oigamapanevas kaotusvalus. Samal ajal astusin suure sammu isiklikul arenguteel. Keda ülembsootska valitsemissau kiior on kord puudutanud, ei muutu enam kunagi endiseks! Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.
Minu Aasia. Kaubarändurina Indias, Hiinas, Tais, Jaapanis, Koreas... book cover
#126

Minu Aasia. Kaubarändurina Indias, Hiinas, Tais, Jaapanis, Koreas...

2019

Margus Kalam on ebatavaline eestlane, just see, keda Hemingway igas sadamas kohata võiks. Aga millises sadamas? Kord elab Margus Tais, nädala pärast tervitab ta Indiast, siis on juba Sri Lanka kaudu Hiinasse lennanud, vahepeal Hongkongis peatudes, ning edasi on plaan põigata Jaapanisse, et sealt Laosesse ja Kambodžasse suunduda… Margus on eksootilise poeketi Universaal-Universum varustaja, just seepärast elab ta enamiku aastast ratastel: tuulates mööda eksootilisi käsitöökülasid, vaieldes Aasia kullerfirmadega, kembeldes tolliametnikega siin ja seal. Vahele tuleb seiklusi öistes baarides ja Aasia pruudi otsingul, ning ikka ja jälle mõni tõlkes kaduma läinud salapärane lugu. Miks ei tohi perenaist toidu eest kiita? Miks magab see ilus naine laua peal? Miks teeb see ärimees ohjeldamatult välja? Miks külarahvas kaamera ette tööd tegema jookseb? Kas see mees, kes iga asja peale “jess” ütleb, tegelikult millestki aru ka saab? Miks hotelli sisse ei lasta? Kuhu kadus hotellitoast arvuti? Neid lugusid – kokku kuueteistkümnelt maalt, kuigi tegelikult on neid maid pagasis palju rohkem – asubki kaubarändur Margus meile selles raamatus jagama.
Minu Mehhiko. Rikkad tšillit ei söö book cover
#127

Minu Mehhiko. Rikkad tšillit ei söö

2019

Lakkamatult saan sõnumeid, mis algavad küsimusega „Oled sa elus?“. Kui taas kord selge, et mind polegi vahepeal paljaks röövitud, orjaks müüdud ega organite turul värskeks kaubaks parseldatud, järgneb tavapärane „Kas tuled juba tagasi? Kas on juba kõrini?“. Mis mõttes? Mehhikos on kultuure ja keeli ju rohkem kui terves Euroopas kokku. Siin saab nautida päikesetõusu paradiisirannal, varjuda seniidis paistva päikese eest vihmametsade lopsakusse ja jälgida viimaste päikesekiirte kadumist lumiste mäetippude taha. Igaks lõunasöögiks saab proovida midagi täiesti uut. Siinsete inimeste soojus, heatahtlikkus ja avatus pole mind lakanud üllatamast; tänu neile taipan viimaks kodu ja pere sügavamat tähendust. Nagu tõelises telenovela’s, lasen ma end kaasa viia rikaste tuultel ja säraval elukeerisel, ent ühel hetkel leian end rahatuna ja passita tänavalt. Paar nädalat pooltuttava diivanil, juhuslik võimalus asendada koolis õpetajat ja üks toimumata jäänud pimekohting avavad mu silmad ja südame uutele horisontidele. Kõrini? Ei, kõrini mul veel pole.
Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane book cover
#128

Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane

2019

Olavi Antonsi kassidel on huvitav elu. Sügisel astuvad nad autosse ja sõidavad väärikalt aknast välja vahtides läbi kogu Euroopa: ühelt Läänemere saarelt ühele Atlandi ookeani saarele. Kevadel ootab ees sama teekond, ikka Tenerifelt tagasi Saaremaale. Kuidas Olavi sellise eluni jõudis? (Ja mis kassid asjast arvavad? Ja miks keeldusid kassid kuunariga ookeanile seilama minemast?) Olin raamatut toimetades Olavi mõtteviisi, (enese)iroonia ja jutuoskuse lummuses. Mõnusalt voolavate lugude taga on aga inimene oma õppetundidega. Mõni inimene lihtsalt peab oma elu raskeks elama. Seeasemel et suunduda palgatööle, hakkas Olavi Tenerife päikese käes jalgratast leiutama ja Ameerikat avastama. Aimas tuulesuundi, trükkis kaarte, jauras vene turistide ja hispaania ametnikega, tegi kõikvõimalikke vigu ja muutis maailma põnevamaks. PS. „Võtkem end kokku, olgem targad!“ laulis Olavi kunagi lapstähena Eesti kõige hirmsamate telesaadete sekka valitud „Kollase maski“ lavastuses. Mis on tarkus ja kuidas end kokku võtta? Kassid ehk teavad. Epp Petrone, raamatu toimetaja
Minu Los Angeles. Suur ja sõge book cover
#129

Minu Los Angeles. Suur ja sõge

2019

Ma pole enam kakskümmend, pole kolmkümmendki, olen veel rohkem. Selles vanuses inimesed abielluvad, ostavad maju, saavad lapsi, juhivad firmasid ja vahetavad välja oma kolmanda auto. Mul pole ühtegi neist asjadest. Mul on sülearvuti, üks maal, telefon, krediitkaart, õppelaenuvõlg, espressokann ja kolm kohvritäit riideid. …ja kortsus lennupilet Los Angelesse. Millesse ma küll end mässinud olen? Pirtsakad eputrillad. Gluteenitalumatus. Mudalaviinid. Lõgismaod, nii otseses kui kaudses mõttes. Liiklusummikud. Kusehais. Kuldsed päikeseloojangud. Õhku rippuma jäetud lubadused. Surun tossud jalga ja lidun kõrvetava päikese käes higistades esimese matkarajani. „Loool-laaaa-kaaas!“ kisab pundunud jalgadega kodutu taustaks. Teadagi, täna on teisipäev. Prügipäev. Telefon suriseb tagataskus, idakalda kontoris on paanika. Ots ringi ja koju tagasi. Astun tavalisse, täiesti ebareaalselt jaburasse päeva. Mis siis täna? Jälle kits tänaval või tuleb Tiibeti munka rahvusparki transportida? Vähemalt linn ei põle ja maa pole ka jalge all tükk aega värisenud. Oh, Los Angeles, sa imeilus veider vasikas! Sa hoiad mind kikivarvul. Vibreerid igas mu rakus erinevalt ja tuletad meelde, et olen elus.
Minu Tartu book cover
#130

Minu Tartu

Väljast väike, seest suur

2019

„Minu Tartu“ on ühe tartlase ja ühe linna arenemislugu. Kuidas kasvab üks Toomemäe kaudu Tartusse saabunud poiss läbi Veeriku, Annelinna ja Ihaste, läbi Tartu kevadete, suvede, sügiste ja talvede, läbi armumiste ja pettumiste, seigeldes katuste peal ja põranda all, läbi kentsakate kaheksakümnendate ja ülemeelikute üheksakümnendate… Ning kuidas linn ta ümber kogu aeg muutub. See on ühest küljest lõbus-nostalgiline retk ajas ja ruumis, samas saame ülevaate linna legendidest, nii inimeste kui ka lugude ja paikade kohta. Nagu autor ütleb: „Tartu on üllatusmuna. Pealtnäha tavaline, unine ja väike ülikoolilinn. Linna südamesse sukeldudes tasub hing lahti ja meeled avatuna hoida. See paik on üllatavaid lugusid, kummalisi inimesi ja põnevaid juhtumisi täis. Väljast väike, seest suur!“ Lauri Räpi sulest on varem ilmunud kolm raamatut ja mitu kirjatööd, ta kirjutab ajakirjale Edasi Tartu-teemalisi kolumne.
Minu Liibüa. Hirmust ja armastusest book cover
#131

Minu Liibüa. Hirmust ja armastusest

2020

…Üle Juhani õla näen rühmavestluse teemat. Subject: Kahu family escape. Asi on tõsine. Meie päästmisega tegeleb suure korporatsiooni peakontor isiklikult. …Seisatan meie luksusliku basseini juures ja juurdlen: kas mul tuleks meie koer uputada ja kas ma saaksin sellega hakkama? …Ma kardan, jumal küll, kuidas ma kardan. Siin ma istun, armastatud mehe kõrval, kellel käed talle suunatud püssitoru ees üles tõstetud. Mis ma teen, kui sõjamees päästikule vajutab? Tahaksin vaadata auto tagapingile, kuidas Kata hakkama saab, ja peas vasardab hirmumõte: mida ma teen, kui ta osutab püssiga Kata peale ja ütleb, et sina tuled välja? Jah, see juhtus meiega. Päriselt. Niisugusest lõpust hoolimata oli minu Liibüa siiski vaimustav kogemus. Ja võibolla just tänu lõppvaatusele sai sellest nii ergas õppetund heast ja halvast, inimesest ja jumalast, hirmust ja armastusest.
Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks book cover
#132

Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks

2020

Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on? Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus. Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis. Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud ka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenelkäigud ja jääteesõit.
Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel! book cover
#133

Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel!

2020

Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi. Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.
Minu Leedu. See kolmas Baltimaa book cover
#134

Minu Leedu. See kolmas Baltimaa

2020

Kas on veel mõnda eestlasele nii lähedast, ent samas kauget riiki nagu Leedu? Leedu on justkui meie naaber, ent sama hästi võiks see asuda teisel pool maakera, sest teame seda pealiskaudselt, mõne üksiku koha ja paari kuulsa sportlase järgi. Kujutlesin end elamas ükskõik millises eksootilises kohas, kuid mitte Leedus. Pole seal ju miljonilinnu, ei palme ega mägesid, ühtegi saart ja isegi merd eriti mitte. Ent kui saatus pakub võimaluse asuda Leetu elama, siis võtan selle vastu. On tunne, nagu läheksin esimest korda elus külla naabrile, kellega me koridoris viisakalt tervitame, ent kelle kohta ma tegelikult mitte midagi peale nime ei tea. Leedus elatud aastate jooksul õpin paremini mõistma nii leedulasi kui ka iseennast, saan teada, miks nad eestlaste üle naeravad ja miks meid hindavad, võitlen leedu köögi ja keelega, saan VIPiks, vahetan ajakirjanikutöö programmeerija kutse vastu. Mu lapse passi on sünnikohaks kirjutatud Leedu. Ka minusse jääb see maa igaveseks, isegi kui siit kunagi ära kolin.
Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles book cover
#135

Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles

2020

Menuteoste „Minu Dubai“ ja „Ka naabrid nutavad“ autor Susan Luitsalu tegutseb selles raamatus nii Sotši olümpiamängude kui ka New Yorgi moenädala telgitagustes. Kuna seiklused ei hüüa tulles, satub uudishimulik Susan Jaapanis peenisefestivalile, Liibanonis Bekaa orus veinimõisa ja Gruusias Thbilisi vanalinna restorani lavale. Omaanis ronib ta 2997 meetri kõrguse mäe otsa ja saab selle käigus teada, et kardab kõrgust. Prantsuse Polüneesias pääseb Susan napilt kokkupõrkest haiga, kuid on sunnitud tahiti keeles kirikulaule laulma. Raamatu värvikate kõrvaltegelaste galerii ulatub Bakuu taksojuhist onu Borjast ja Los Angelese staarfotograafist Riverist kuni Taani kroonprintsi Frederikuni. Susanit peetakse seikluste käigus eksikombel aseriks, kreeklannaks ja juuditarist vaeslapseks, aga ka Slovakkia supermodelliks ja Saksa Vogue’i toimetajaks.
Minu Peipsiveer. Unes ja ilmsi book cover
#136

Minu Peipsiveer. Unes ja ilmsi

2020

Värvilised majad, nende vahelt looklevad paadikanalid, kummaliselt kõrgele tõstetud sibulapeenrad, mille vahel toimetavad lilleliste rättidega külanaised, kaarjate ustega kuurid, mis on ehitatud otse hoonete külge. Vanadest rehvidest lõigatud peenrakaunistused, fantaasia piire nihutavad hernehirmutised, saunakorstendest tõusvad suitsuvined, vanadest suuskadest ehitatud aiad, nõukaaegsete nukkude ja nukuvankritega ehitud sibulaletid – just sellist külaelu fluidumit kogeme Peipsiveerel vanausuliste külades, kui sinna navigatsiooniseadme vea abil juhuslikult satume. Mööduvad aastad, kui näen ühel palaval suveööl unes, et ostame suvila. Hommikul kinnisvaraportaali avades tunnen maja ära ning pealelõunal olemegi juba Varnja küla poole teel, et kohtuda Aino, Niina, Tanja ja Matrjonaga, tänu kellele saavad meist daatšnikud. Alles hiljem, suveunest ärgates hakkame mõtlema, mida ostetud vana kalurimajaga peale hakata. Nii sünnib Voronja galerii.
Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn book cover
#137

Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn

2020

"Haapsalu elab ühe jalaga oma pikas ajaloos, teisega tänapäevas. Keskel saadakse kenasti kokku. Ikka veel ilmub ristimiskabeli aknale Valge Daam, ikka lähevad merele paadid, ikka uisutatakse jäätunud viigil, ikka mängivad naabruskonna lapsed hulgakesi väikestes aedades õunapuude all ja teavad nimepidi naabrite kassi. Selles järjepidevuses on rahu ning turvatunne. Siin on ikka veel alles see, millest kõnelevad Ernst Enno laulud ja mida kujutavad Ilon Wiklandi pildid – kõik see, mis mujal tundub ammu kaotatuna, see kadunud maailmade ilu. Siin elab ajalugu, siin elavad unistused ja muinasjutud. Siin elasin ka mina, selle kõige keskel, veerand sajandit oma elust. Siin olen veetnud hulga lapsepõlvepäevi, siin tegin läbi tormilise hilisteismeea, pidasin vastu oma kriisiaastatel, sain õpetajaks, nuusutasin poliitikat, kasvasin kirjanikuks… ja õppisin vist lõpuks päris rahuldavalt ära ka selle, kuidas elada inimese moodi. Sellepärast räägibki see raamat minust Haapsalus ja Haapsalust minus. "
Minu Praha. Tunnustamata geeniuse piinad book cover
#138

Minu Praha. Tunnustamata geeniuse piinad

2020

Viibisin kaks kuud kirjanduslinnas loomeresidentuuris, kus mind hakkas peale Praha hirmsa ja ohtliku ilu kummitama veel üks ootamatu tegelane – minust tunduvalt kuulsam ja kõrgemalt hinnatud kirjanik tähtsalt Kanadamaalt! Tundub, et teemad, millest paljud mõtlevad, aga teiste ees vagaviisakalt vaikivad, ongi minu spetsialiteet. Nii ka loomeinimese kadedus – sisimas ussitavad kõik, aga valjusti pajatavad sellest vähesed. Mina, lollike, olen jälle erand, ja ju selliste juhmuste nahka mul see palavalt ihaldatud kulka preemia ka läheb… Et oma tunnustamata isikut vähemasti võõraste sulgedega ehtida, olen teele kaasa haaranud Jaroslav Hašeki, Milan Kundera, Bohumil Hrabali ja teised väga kuulsad Tšehhi kirjanikud. Vahele pikin ka turismiinfot, rohkesti õllejoomist (Prahas teisiti ei saa!) ja igasuguseid kaasnevaid jaburusi – näiteks viin teid Euroopa kõige kummitavamasse hullumajasurnuaeda, millest kujunes luksusliku Josefovi juugendmaja kõrval vaat et mu teine residents.
Minu Singapur. Praktiline paradiis book cover
#139

Minu Singapur. Praktiline paradiis

2020

Hiiumaa-suuruses Singapuris elab ligi kuus miljonit inimest, aga kusagil ei teki ülerahvastatuse tunnet. Pool linna on maa alla ehitatud, metrooga saab kuhu tahes veerand tunniga. Kõik on puhas nagu prillikivi ja inimesed käivad nööri mööda. Narkootikumid, relvad ja isegi nätsud on ühiskonnast elimineeritud. Olemas on nii suurlinnaelu kui ka troopilised rannad. See on kallis, aga efektiivne linnriik – praktiline paradiis. See raamat ei ole lugu minu spirituaalsest rännakust müstilises ja poolohtlikus Kagu-Aasia riigis. See ei ole eneseleidmise romantiline seiklus. Minu Singapur on lugu kohanemisest, eneseteostusest ja selgest visioonist. See on lugu praktilise ärinaise teadlikust huvist hästi toimiva ja üliturvalise väikeriigi vastu. Singapuris ma abiellusin, siin on sündinud mu lapsed ja selle paigaga on seotud minu ettevõtted. Siinne luksuslik argipäevaelu pakub aga ka palju muud: olen laevakapten maailma tihedaima liiklusega vetes ja kriisiabikeskuse kasuvanem. Kas ma nägin seda imelist teekonda ette, kui aastaid tagasi Pekingi ülikooli õppima asusin? Oh ei. Kuid selles, et õnn soosib julgeid ja ettevõtlikke, ei ole ma kunagi kahelnud.
Minu Pariis. Oh là là book cover
#140

Minu Pariis. Oh là là

2020

„Nii, siin peame tegema ühe akti, midagi näha ei jää, ainult käed, jalad, natuke pead, aga riideid siia pildi peale ma ei taha, see pole mingi moefoto! Ruttu nüüd, või peame siia ööseks jääma!“ kiirustab fotograaf mind tagant. Pariisi kuulsaima surnuaia vahti ei paista kusagil, nii roningi kunsti nimel südame värinal alasti hauakabelisse. Minu lapsepõlve unelmate linna viis mind seitsmeks aastaks modellitöö, laulmine ja… õpingud kommunistlikus ülikoolis. Enne minekut oli mul Pariisist romantiline kujutelm: Chaneli kandvad glamuursed naised, võluvad hooned Eiffeli torniga taamal, head maneerid ja gurmeeõhtusöögid ühes ohtra šampanjaga. Jah, Pariisis peaks meid ootama elu roosades värvides ehk „La vie en rose“, nagu laulis Edith Piaf. Aga elu seal näitas, et Pariisis on ka mässud, kelmid, turistide hordid, sõjaväepatrullid tänavatel ja krõbedad hinnad. Ning gurmee võib tähendada hoopis krooksuvaid konnasid ja limaseid tigusid. Ja kuigi mu „elust roosades värvides“ sai elu suurlinnas, olen endiselt veendunud, et Pariis on üks erilisemaid linnu maailmas, mida korra elus peaks kindlasti külastama!
Minu Viljandi. Tagasi alguses book cover
#141

Minu Viljandi. Tagasi alguses

2020

Siin kaante vahel on sürrealistlik sissevaade aastatesse, mis ma olen veetnud selles väikeses linnas. Ma saabusin ühe suvalise rongiga, ise ka imestades, mida ma jälle siin teen. Mu abielu oli läbi, mu peamised kaaslased olid märkmik ja pliiats. Siis hakkasid asjad juhtuma. Ma armusin Disainerisse, mind võrgutas Preili Pilv, lohutas Lõvitüdruk, vangistas Tiigernaine. Mu ümber liikusid diivad, peakokad, ennustajad, diplomaadid, poeedid, muusikud, kindralid, baarmenid, telestaarid ja isegi paadimehed. Ma kogesin lõikuspidusid, folke, kohviku- ja teatristseene, jaanitulesid ja joogatunde. Ja kohvi. Palju kohvi. Aga peamine, mis ma nende aastatega selgeks sain: sa ei saa kirjutada hästi ilma armastuseta.
Minu Hispaania. Elu nagu mustlaskaravanis book cover
#143

Minu Hispaania. Elu nagu mustlaskaravanis

2021

Kõigepealt on Hispaania. Tema imelised lõhnad ja värvid, rikkalik loodus, flamenko. Tema erinevad hääled, kõla ja magus keel libisevad 15aastase Marjule naha vahele. Hispaania elab pärast seda mitu aastat koos Marjuga Tartus. Alles tükk aega hiljem tuleb Artjom ja sünnib Aleksandr, kuid selleks ajaks on Marju otsus küps: perekond on vaja koju viia. Nii nad kolmekesi Hispaaniasse lendavadki. Marju raamat on aus, lõbus, valus ja otsast otsani armastust täis. Ma ju tean, et nii suuri otsuseid teha pole kunagi kerge, kuid õnneks toob uus algus endaga kaasa tohutu eluenergia. Ja see siin on uuesti alustamise lugu: kodu otsimine, loodud perekonna kasvamine, juurte austamine ja teistsuguse endasse võtmine. Marju räägib intiimselt, lennuka huumoriga, õhinal, tema tugevus on imetlusväärne. On suur privileeg elada kaasa nii ilusa hinge teele. Teele, kus on ohtralt kurve, pimedaid kohti, tühje külmkappe ja hoogsaid mäest allasõite. Ja et kõigest sellest veel vähe poleks, siis ilmub kaadrisse koroona… Anna-Maria Penu, raamatu toimetaja, esimese „Minu Hispaania“ (2008) autor
Minu Hongkong. Veel õli tulle! book cover
#144

Minu Hongkong. Veel õli tulle!

2021

Prussakas kergitab tundlaid ja vaatab mulle mõnitavalt otsa. Noh, lähed või ei lähe? Lähen, juba lähen. Ta seisab keset kitsast kõnniteed ja võtab rajalt maha minusuguseid pisikesi blonde, kes liiga palju tahavad ja arvavad. Hüppan tast üle ja kiirustan oma teed. Oma asju ajama, ülikooli ja peole ja matkama. Hobuste võiduajamisele ja kirjanduse jumala palge ette palvetama. Ainult et vanainimesed kõnnivad nii aeglaselt, et jään nende taha ummikusse toppama. Kas nad siis ei näe, et mul on palju teha? Kui praegu kiirustan, saan õhtuks maailma vallutatud. Aga siis süüdatakse prügikastid, tänavad mattuvad pisargaasi ja miski muu pole enam oluline. Linna kohal kõrguva Lõvikalju valvsa pilgu all pulbitseb revolutsioon. Hongkonglased asuvad suure Hiina kiuste vabaduse eest võitlema. Sest linnas, kus kõik on müügiks, on vabadus hindamatu. Meeleavaldustest saab elustiil ja minust rindeajakirjanik. Miljonil häälel kõlab hüüd: „Veel õli tulle!“
Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud book cover
#145

Minu Antarktika. Daamideta tantsuõhtud

2021

Antarktika on mastaapne, võimas, karm, ohtlik, ent väga puhas ja kaunis ning pakub külalisele kogu eluks elamusi. Kirjutan selle ilust ja ohtudest, aga ka teadlastest ja neid toetavatest meremeestest, pilootidest, kokkadest, arstidest, radistidest, mehaanikutest – erilistest eri rahvusest inimestest, kes on mind isetult abistanud ja mulle silmaringi avardavat seltskonda pakkunud. Kirjeldan aastasel isoleeritud talvitusel suhetesse kuhjuvaid pingeid, ka konflikte. Jälgin lähedalt pingviinide elu ja võrdlen seda inimeste omaga. Pajatan igapäevast kunagises Nõukogude Liidu polaarjaamas ja sellest hoopis erinevas Austraalia riigi korraldatud ekspeditsioonis, kus osalesin juba vaba Eesti kodanikuna. Mind viisid Antarktisele helkivate ööpilvede vaatlused, millele järgnes kaheksa ekspeditsiooni sealsete järvede ökoloogia uurimiseks. Hiljutine laevareis turistide saatjana Lõunamandri teise serva oli omaette ooper, ent minu vaimustus sellest imelisest maast pole praegu sugugi väiksem kui aastakümnete eest.
Minu Florida. Vabandust, härra politseinik! book cover
#149

Minu Florida. Vabandust, härra politseinik!

2021

Kuhu põgeneda, kui pole kahekümne viiendaks eluaastaks mehelemineku, kodulaenu ega lemmiklooma soetamise plaanidega algust teinud? Kui kolme komödiandineiu sandaalid esimest korda Florida kuuma asfalti puudutasid, ei teadnud nad veel, et sellel osariigil on vähemalt kolm nägu. Nad ei osanud oodata, et ühel hetkel elavad nad hiigelsuures kivimõisas, aga küürivad restorani peldikupotti, mõõdavad pohmellis kundedele odavat viskit ja hindavad, mitu päeva nad puude langetamise eest kogutud kopikatest söönuks saavad. Naiivsete eesti maalastena ei aimanud nad, et punakaelte maal kohtab peale kõhu täissöötmise ja muu külalislahkuse ka hulgaliselt relvi, kõõluste läbilõikamist ja võõraviha. Nad läksid pidžaamamodelliks ja üllatusid, kui neid üritati värvata prostituutideks. Nad keerutasid oma Ida-Euroopa aktsendiga kokku KGB-kuulujutu, võlusid liikluspolitseinikke ning tõmbasid ligi põnevaid noor- ja vanamehi, kes asusid harrastama ühele põlvele laskumise sporti. Kahjuks ei teadnud neiud ka seda, et ühel hetkel lakkab lust ja lillepidu, Florida lõhub nende kolmiku ning nad peavad suureks kasvama, naasma argielu ahelatesse ja leidma endale oma identiteedi, võibolla isegi mehe, kodulaenu ja lemmiklooma.
Minu Jõhvi book cover
#150

Minu Jõhvi

isehakanud jõhvikas Ida-Võlumaal

2021

Üldjuhul ei satu inimesed Jõhvi niisama. Kui satuvadki, siis ei pruugi hallikarva tunduv linnapilt tulijaid köita. Minagi olen üks nendest, kes Ida-Viru keskusest kohe ei vaimustunud. Siiski otsustasin kolida tundmatusse mitmekeelsesse keskkonda. Vabal tahtel sai minust haridusprogrammi „Noored kooli“ liige ja kohaliku kooli õpetaja. Tahtsin anda oma panuse, et iga laps Eestimaal saaks parima võimaliku hariduse. Olin enne seda elanud vaid sünnikodus, seda ülikooli lõpuni välja. Tundus põnev kolida kuhugi, kuhu enda arvates ei sobitu, ja seal täiesti üksi hakkama saada. Jõhvi sai mulle põikeks tundmatusse – senised mõtted-arusaamad vajasid ümberkujundamist. Kaks aastat selles linnas andsid iseseisvumiseks väärtusliku aluse ja tõestasid, et vahel piisab hingerahuks ka päris vähesest. Tõeline Jõhvi elu käib vastupidi suurematele linnadele ühte jalga selles elavate inimestega: ei suured moodsad hooned ega trendi- ja moeröögatused kusagilt kaugemalt suuda vaigistada jõhvikate väge. Raamat pakub lugejale võimalust näha seestpoolt nii Jõhvi linna kui ka õpetajaametit ning aeg-ajalt südamest naerda. Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.
Minu Lasnamäe. Hingega magala book cover
#174

Minu Lasnamäe. Hingega magala

2024

Raamatus kasvab ja areneb Lasnamäe koos autoriga 1990ndate algusest tänapäeva välja. Siit leiad sa kinnituse veendumusele, et Lasnamäe on tõepoolest üks jube kant, või hoopis imetled, kui palju võib siit leida ilu. 100 000 inimest on pressitud ühesugustesse paneelmajadesse. Võiks arvata, et see ümbrus nüristab mõistuse, neljast küljest kõrguvad üheksakorruselised hooned rusuvad hinge, magala tapab individuaalsuse. Siin joostakse elu eest hulkuvate koerte ja kaklushimuliste poiste eest, võtmed surutud peopessa, südamelöögid kõrvades kajamas. Öösiti kostavad siin karjed ja püssipaugud, kuskil ehitab Pae tänava pommimees järjekordset pommi. Tõde on aga selles, et armastava kodu saab rajada ka üheksanda korruse pisikesse kahetoalisse korterisse. Üles võib kasvada ka katustel joostes, ehitusprahis mängides, põlevatel tühermaadel hängides. Raamatu autor on elanud kolmel mandril ja seitsmes riigis. Kodutunne tekib tal siiski vaid ühes kohas – Lasnamäel.

Authors

Mika Keränen
Mika Keränen
Author · 12 books

Mika Arto Juhani Keränen on sündinud 24. novembril 1973 Helsingis. Lõpetanud Tartu Ülikooli 1999. aastal bakalaureuse kraadiga eriala eesti keel võõrkeelena. Keränen on töötanud tõlkijana, kultuuriürituste korraldajana, eesti ja soome keele õpetajana. Esimene lasteraamat ilmus 2008. aastal. 2011. aastal asutas Keränen oma kirjastuse Keropää, mis annab välja tema enda lasteraamatuid. Lisaks kirjutamisele õpetab Keränen käesoleval hetkel Tartu Ülikoolis soome keelt.

Epp Petrone
Epp Petrone
Author · 15 books

Epp Petrone (sünninimi 1974–1995 Epp Saluveer; 1995–2003 Epp Väljaots) on eesti ajakirjanik, blogija, kirjanik, kirjastaja ja kristallipoodnik. Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja. Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt". Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print. Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.

Aidi Vallik
Aidi Vallik
Author · 6 books
Aidi Vallik (1971) is a well-known Estonian writer and poet.
Loone Ots
Loone Ots
Author · 4 books

Loone Ots on eesti folklorist, kirjanik ja kirjandusteadlane. Loone Otsa peamised uurimisvaldkonnad ongi olnud folkloristika, historiograafia, muinaspõhja müüt ja selle seosed eesti folklooriga.

Kaia-Kaire Hunt
Kaia-Kaire Hunt
Author · 2 books
Kaia-Kaire Hunt on nii klassikalise kui ka alternatiivmeditsiini haridusega metameditsiini nõustaja, koolitaja ja autor. Ta peab Põlvamaal asuvat Hundiallika retriidi- ja koolituskeskust ning on portaali www.alkeemia.ee üks eestvedajaid. Tema sulest on ilmunud teosed "Koduleivaraamat" ning ta on raamatu "Tänapäeva kunksmoori koduapteek" koostaja ja üks autoritest. Kaia-Kaire Hunt on nõustanud kliente emotsioonitöö vallas üle 10 aasta. Ta on Tiibeti loodusravi terapeut, EFT (emotsionaalse vabaduse tehnika) terapeut ja koolitaja, meditatsioonijuhendaja ja vaimse tervise õenduse üliõpilane.
Kersti Dennis alias Amira
Kersti Dennis alias Amira
Author · 1 books

Born in the tiny Nordic country of Estonia, Amira has literally danced her way from a cucumber farm with no running water to her current home of Las Vegas. That is also the story described in her first book "Minu Las Vegas". Hailed as a 'true Arabic dancer' by the Arab community, her movements mesmerize her audiences and perfectly express the essence of the music she loves. Amira's students are filled with her love for dance and her commitment that women have lives full of love, joy, and vitality.

Contra
Contra
Author · 7 books
Real name is Margus Konnula.
Olev Remsu
Author · 7 books
Born Olev Remsujev, is an Estonian writer and director of documentary films. Remsu has studied journalism in Tartu University (1966 - 1972) and script writing and film directing in Moscow (1979-1982).
Vahur Afanasjev
Vahur Afanasjev
Author · 3 books

serafima.bogdan@ gmail . com Vahur Afanasjev (1979) has become a bestselling fiction author in Estonia with his award winning novel "Serafima and Bogdan" (published in Estonian and Russian). Afanasjev has published 4 novels, 6 poetry books, 2 short story collections, and travel book. Awards Elise Rosalie Aun Literary Prize 2018. Estonian Cultural Endowment’s Award for Prose 2018 (Kirjanduse sihtkapitali proosaauhind), for the novel Serafima and Bogdan Viru Literature Prize (Virumaa kirjandusauhind) 2018, for the novel Serafima and Bogdan First Prize, Estonian Novel Competition 2017, issued by Estonian Writers’ Union, for the novel Serafima and Bogdan Estonian Cultural Endowment’s Award for Poetry 2016 (Kirjanduse sihtkapitali luuleauhind), for the poetry book Snail from Tünsamäe Go Travel Travelogue Award 2012 for My Brussels The Writer of Estonia 2010 (Eesti Kirjanik 2010), awarded by Juhan Liivi Selts (Juhan Liiv Society) Honors Honorary Citizen of Peipsiääre parish (with a badge of honor) Poetry Kandiline maailm (Square World) 2000 Kaantega viin (Wrapped Vodka or Folded Vienna or I Take with Covers) 2004 Katedraal Emajões (Cathedral in Mother River) 2006 Eesti vaarao (Estonian Pharaoh) 2013 Kuidas peab elama (How Should We Live) 2014 Tünsamäe tigu (Snail from Tünsamäe) 2015 Hõbehundi laulud (Songs of a Silver Wolf) 2020 Novels Kastraat Ontariost (A Castrato from Ontario) 2005 Kosmos (Cosmos) 2008 in Estonian, 2013 in Bulgarian (Космос) Serafima ja Bogdan (Serafima and Bogdan) an epic novel published 2017 in Estonian, 2019 in Russian Õitsengu äärel (On the Brink of Bloom), 2020 Other Prose Kanepi kirik (Ganja Church or The Church of Kanepi Village) 2002 (a book of short stories) Kaadrid otsustavad (Shots Decide) 2007 (a comedy book) Non-fiction Minu Brüssel (My Brussels) 2011

HELEN TOOTSI
HELEN TOOTSI
Author · 1 books
Helen Tootsi is an Estonian writer and columnist based in Los Angeles, CA. Her debut novel Minu Los Angeles. Suur ja Sõge is a collection of snippets from life in a big city. Helen loves creating movie like scenarios of everyday moments, weaving it into stories of predominantly female leads.
Mai Loog
Mai Loog
Author · 1 books

Mai Loog, is an Estonian writer and free lance journalist living and working currently in Bangkok, Thailand. In her home country Estonia she is sometimes referred as the Bunny Girl Ph.D. Mai Loog got her advanced degree in sociolinguistics at Tampere University, Finland. Her first book was an instant best seller, selling over 30 000 copies. It is Esimene Eesti Slängi Sõnaraamat (First Estonian Slang Dictionary), published 1991. This book was followed by 5 other mainly non fiction books in English, Estonian and Finnish languages. Latter of these semi autobiographical Minu Tai (My Thailand) 2008; has had 2 prints and still sold out. The book created some buzz in media because Mai Loog's ideas of Women as the Sex Subjects, which she also dared to act herself in different verbal, visual and audio projects available at myspace and youtube. These are her topics in her first fiction book Mango Maiden. It explores the female feel-good erotica in the exotic surroundings.

548 Market St PMB 65688, San Francisco California 94104-5401 USA
© 2025 Paratext Inc. All rights reserved