Eks paljud peavad mind mu käitumise pärast platsi ääres lavakunstikateedri vääriliseks, aga nii peabki olema – iga treener on ka näitleja. Sa pead nii mängijad kui rahva kaasa haarama, sest ka rahvas saalis on mängija – too kuulus kuues. Ka neid inimesi peab oskama kaasa kiskuda ja inspireerida. Tean, et mõned mehed käivadki ainult mind saalis vaatamas. Nad võtavad oma õlled ja küüslauguleivad kaasa mängupäeval ja istuvad mulle pingi taha. Kossust nad midagi ei tea, aga polegi vaja, nemad tulevad vaatama teatrit, kus peaesinejaks on Andres Sõber. Ega mul sellest midagi pole, peaasi et nad ikka õige meeskonna poolt plaksutavad ja poistele positiivselt mõjuvad. ANDRES SÕBER „Kui Andres pakkus mulle välja, et teeme raamatu, olin kohe nõus. Miks? Sest Andres on legend. Nii vastuoluline. Nii armastatud ja samal ajal nii vihatud. Mees, kes ei jäta külmaks mitte kedagi. Tema positiivsus, usk ja enesekindlus – see on võimas. Aga eks ole need omadused ka tema needus, sest need, kes põlevad nii ereda leegiga, need ka kannatavad kukkudes rohkem. Selle raamatu tegemine oli ka minu võimalus temast lõpuks aru saada. Miks läks meie vahel aastaid tagasi kõik nii, nagu ta läks? Mis mees on Andres Sõber tegelikult? Ja nii me tema loo kirja panime. Tema rääkis ja mina kirjutasin. Kirjutasin nii, nagu ta rääkis. Midagi muutmata ja ilustamata. Otse ja ausalt.” JESPER PARVE

Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu. Kes üldse on mees, millal saadakse meheks, millal ma võin öelda, et olen mees? Kes kurat oskab sellele küsimusele praegusel ajal Eestis vastust anda. Vanadel aegadel oli lihtne – olid kindlad asjad. Kes Vene sõjaväest tagasi tuli, oli mees. Siis oli aeg naine võtta, pere teha ja ülejäänud elu tööd rügada, et naine saaks kodus hakklihakastet ja kartulit vaaritada ning mees töö juures viina juua. Elu oli lihtne, sest ei teatudki muud viisi. Ei olnudki muud viisi. Aga oled sa kunagi üldse mõelnud, kes sa oled – oled sa mees või oled veel poiss? Oled sa mees, kes vastutab ja kellele võib loota? Või oled veel poiss, kes otsib abi ja kindlust teiste silmadest? Mehed, te valite hoolega autot, valite krunti, valite tööd, valite laenutingimusi. Olge head ja mõelge väga läbi ka see, kellega soovite oma elu koos veeta. Sest hea naine võib tõsta sind kõrgustesse, kuid halb tirida põrgusse. Hea avab sinus uskumatu potentsiaali ja vaimu, halb tapab igasuguse loovuse ja väe. Sellega, kelle valite enda kõrvale, veedate loodetavasti koos kogu oma ülejäänud elu. Nii et ikka valige, kui muidugi on veel võimalus valida. Endine profikorvpallur Jesper Parve ütleb, et ta vist on lõpuks leidnud oma tee. Ta on palju uurinud mehe väge, meheks olemist ja meheks elamist ning jagab nüüd selles raamatus oma kogemusi ja juhtumisi. Jesper rõhutab, et siin on kirjas tema lugu ja mõtted, mis teda on aidanud. Sinul, lugeja, on oma lugu!

See siin on minu lugu. Lugu päris naiselt, päris naistele. Naistele, kes elavad oma elu just nii, nagu nemad seda just kõige paremini oskavad – kirega, tulihingeliselt ja täiel rinnal. Vahel elus pettudes, vahel sellest rõõmu tundes. Just sellistele naistele, kes ükskõik kui raske ka poleks, hambad ristis, uuesti tõustes, ikka ja jälle ujuvad välja ka kõige hullematest hetkedest oma elus. Sest kurat, seda me oskame, kuna oleme ikkagi Naised!!!

Mis juhtub siis, kui üks õpetaja oma hinge avab? Mis juhtub siis, kui mina õpetajana oma hinge avan? Ma lihtsalt tunnen, et ei saa enam suud kinni hoida ja naerunägu pähe teha, kui ma päriselt haiget saan või kui mul on valus. Ma ei tee seda enam mitte kunagi. Ma ei lase ennast maha tampida. Ma ei luba ennast alandada. Ma ei soovi ebaõiglust alla neelata ja endasse matta. Ma valin vabaduse – vabaduse rääkida, kuidas ma ennast päriselt tunnen. Me ei saa õpetajate suid kinni teipida ja öelda, et üks õige pedagoog sedasi ei tee. Me peame selle valu, viha ja pettumuse, mis on meie sees, vabaks andma. Vaid nii on võimalik, et õpetaja on usaldaval, austaval, soojal suhtlemisel ja armastusel põhinev amet – vaid nii, mu kallid. Olen lasknud minna mustritel, mis on ajast ja arust ning mõjuvad pigem piiravalt. Olen oma eheduses ning jagamises täiesti päris – päris mina. Olen muutumise osa. Mina saan valida. Ütlen oma mõtted ja tunded selgesõnaliselt välja, sest ma olen olemas. Minu jõulisus, minu tahe, minu vägi, minu soov. Selle lõpptulemuseks on tervenemine, meeletu eneseareng ja lõputu tänutunne. Just see loob meile, õpetajatele, juurde mõistmist ja vabadust. Gedi Põder lõpetas 2009. aastal Tallinna Ülikooli magistrikraadiga loodusteaduslike ainete õpetaja erialal. Aastatel 2007–2020 kulges tema õpetajatee Tallinna Tehnikagümnaasiumis ja alates 2020 on ta loodusainete ja inimeseõpetuse õpetaja Loova tuleviku koolis. Üliõpilaste ja õpetajate mentorina tegutsenud ning õppekavade koostamises ja kooliõpikute retsenseerimisel kaasa löönud Gedi pärjati 2017. aastal Tallinna aasta õpetaja tiitliga.

See on minu lugu seksuaalsusest ja seksuaalsuse arengust. See on aus ja alasti sissevaade ühe naise kasvamisse – näidates, kuidas seksuaalsus kujuneb läbi kogemuste ja kokkupuudete teiste inimestega ning kuidas seda kujundab keskkond, kus elame. See on ka lugu teadlikkusest ja sellest, kuidas inimesel on võimalik oma seksuaalsust ise luua. \— Birgot Kivinurm Paljudel naistel on elus hetki, kui me arvame, et me pole väärtuslikud ainult sellepärast, et keegi tahab, et elu poleks reaalsus, vaid looriga kaetud klosett. Mul on aga ammu piinlik nende kaksikmoraalsete inimeste pärast, kes loovad maailma, kus mul päris naisena pole ruumi. Mul on äärmiselt hea meel, et aina rohkem kirjutatakse elust nii, nagu see on, sest sellised raamatud võitlevad naiste eest rohkem kui nii mõnigi organisatsioon oma sõnatühjusega. Aitäh sulle, Birgot, julguse eest olla just üks neist teerajajatest! \— Marju Karin Kui paljude meeste jaoks algab seks ja seksuaalsus naise kehast, pornofilmis nähtust ning n-ö panemisest, siis see raamat sunnib oma tõekspidamistes kahtlema ka kõige šovinistlikuma sea. See lugu tõestab, et naise seksuaalsusel pole eelmainitutega absoluutselt midagi pistmist. Tegelikult on iga naine seksuaalne, olenemata sellest, kui palju talle on tehtud haiget, kui palju alandatud või kui karmi elu on ta elanud. Aga kas see naine oma seksuaalsuse ka uuesti ellu äratab või kas mõni mees selle kõige sügavamaid tahke ka kogeda saab, see oleneb enamasti juba naisest endast ning sellest, kui aus ta enda vastu julgeb olla. \— Jesper Parve

HULL. Jah, ma olen HULL. Ning tänu sellele, et julgen seda välja öelda, olen ka üldse siiamaani elus. Nüüdseks tunnen ennast jällegi noore ja enesekindla naisena. Ma liigun kindla järjepidevusega oma visioonide ning unistuste suunas, olenemata sellest, et mul on tõsised psüühikahäired. Kuus aastat tagasi tabas mind noore arstitudengina skisofreeniline episood. Edukast noorest naisest sai ülekaaluline depressiooni põdev inimvare. Lõpetasin ravil hullumajas, akuutosakonnas. Jah, lugesid õigesti – hullumajas. Tollal tegi mulle metsikult haiget, kui kuulsin, et „Karmen on hullumajas“ või „Ta oli ju nii edukas, nüüd on aga täiesti hull“. Kuid enam see mind ei häiri ja tänu sellele saad ka sina nüüd lugeda minu lugu. Just nii, nagu see juhtus. See raamat on ka üks osa minu tervenemisteekonnast, kus tuli kiskuda lahti kõik haavad, et need korralikult paraneda saaks. Küsimusele, kas „hullud“ ongi hullud või peitub vaimse tervise probleemide taga midagi hoopis palju sügavamat, saad vastuse just siit. Ühiskonnas on tavapärane selliseid lugusid ennast häbenedes maha vaikida, kuid selleks, et see muutuks, peab midagi tegema teisiti, kui tehti varem. Asjadest rääkima... Otse ja ausalt...

Tere, minu nimi on Marko ja olen 23-aastane. Hoiad käes minu esimest raamatut, ja pean ütlema, et olen sellega väga rahul. Olen üldse eluga rahul. Olen õnnelikus suhtes ning mul on piisavalt nii raha kui ka aega. Teen seda, mida tahan ja millal tahan. Lähen sinna, kuhu tahan, ja suhtlen nende inimestega, kellega tahan. Tänavune aasta on siiamaani olnud minu jaoks väga produktiivne. Lõpetasin Tartu Ülikoolis taani keele ja kirjanduse eriala ning kirjutasin oma esimese raamatu. Sain vastuse sellele, miks ma üldse siin olen, ja olen lõpuks saanud ka oma elule tähenduse. Aga ma pole alati nii enesekindel olnud. Mu elu pole alati nii hea olnud. Mind on tõrjutud, ignoreeritud, kiusatud, minu üle on naerdud, mind on laimatud, ähvardatud, sõimatud ja lõputult palju kordi maha tehtud. Lihtsalt seepärast, et ma olin nohik. Eks ma olen nohik siiamaani, aga nüüdseks munadega nohik, kes on oma minevikust palju õppinud ning püüab natukenegi nende noorte elu kergemaks teha, kelle jaoks 1. september on aasta kõige hirmsam päev, sest algab jälle kool. See siin on minu noormeheks kasvamise lugu – Otse ja Ausalt!