Kirjaniku autobiograafiline mälestusromaan räägib 1950. aastate Supilinna poiste seiklusrikkast elust, mis täitis ohtlikke argipäevi, kambahierarhiast ja anarhismist, pättidest ja poeetidest, sõprusest armastusest ja ihast – nii nagu seda nägid ja tundsid varateismelised poisid. Autor pole unustanud poisikest endas, sestap tunneb lugejagi tuult kõrvus vihisemas.

Tartu 1960ndate aastate algul. Kollast on sirgunud noormees, kes tegeleb usinalt sõudmisega. Teose teine keskne tegelane on tema Supilinna naaber Siiri Kullamägi, kes töötab pangas. Nõukogude rahareformi tõttu joonistub välja keeruline skeem, millesse on seotud linnajuhid, julgeoleku ja ka märksa süütumad inimesed. "Supilinna surmad" on järg Olev Remsu menukale raamatule "Supilinna poisid".

Kes on Supilinna armastajad? Kas Supilinna vanem Krill ja Žasmina Pelagejevna Komissarova? Või Malle Leivategija ja tema isa Elmar Leivategija? Või jehovistid, kes armastavad üle kõige Jehoovat? Või Kolla ja kunstipiiga Päike? Või Kolla ema Lilli ja poisi isa Anti? Eks seda otsustab lugeja. „Supilinna armastajad“ on järg raamatutele „Supilinna poisid“ ja „Supilinna surmad“, see on triloogia viimase osa esimene raamat.

„Poiss, vaata, siin möödus sinu lapsepõlv,“ ütles ema. See lõikas hinge. „Kas see on siis lõppenud?“ ei osanud Kolla midagi targemat öelda. „Niigi pikaks veninud. Ammu oli aeg, et lõpeks.“ Poisid on suureks kasvanud. Dokumentaalmuinasjutu (autori žanrimääratlus) viimane osa viib lugeja 1960.–1965. aastate Supilinna, andes tollasest elu-olust sama värvika pildi nagu triloogia esimestes raamatutes „Supilinna poisid“, „Supilinna surmad“ (mõlemad 2012), „Supilinna armastajad I osa“ (2013).