Jaan Tõnissoni nimi ja isik on veel vähemalt meie põlve rahvale rahvusmüüdi üheks kangelaskujuks, kelle korduv ülestõusmine meie vaimusilma ees on senini tõsine reaalsus. Ta on öelnud, et kõigil rahvastel, ka kõige väiksematel, on elamisõigus maailmas, nagu suurtelgi. Aga rahvas peab ise ühise tööga oma olemisõigust kasutama, ennast ise arendama ja edasi aitama. Selle aate ja õpetuse nimetuseks on olnud ühistegevus – ainult kõigist üksikisikuist hooliv ühistegevus aitab hääbumise äärel seisvat rahvast viia uuele elule, ülestõusmisele. Jaan Tõnissoni järel käijad rajasid üle maa sadu krediidiühistuid, piimaühinguid, haridusasutusi, kõiksugu ühisettevõtteid. “Ülestõusmine” (EM 161) on tema tekstide kolmas Mõtteloo-kogumik “Kõlbluse ja rahvusluse” (EM 95) ja “Riigivanema” (EM 100) järel ning selgitab tema tegevuse seda osa, mis tema meie rahva kasvatamises ja küpsetamises iseseisvusele on etendanud.