


Books in series

Hispaania vaim
1995

Pessimismi põhjendus
1995

Hingejõu ilmed
1995

Viimne vabadus
1996

Presidendikõned
1996

Kooliraamat
1996

Maailm on sündinud tantsust
1996

Comparative Mythology
1987

Paopaigad
1997

Keset muusikat
1997

Emajõe ääres
1997

Kolm Lydiat
1997

Meil on lootust
1998

Nulli ja lõpmatuse kohal
1998

Loov tunnetus
1997

Eesti kirjanduslugu
1999

Varjatud varandus
1999

Kultuurimärgid
2000

Kirjad Pariisist
2000

Müüt ja ajalugu
2000

Kontrastide aastasada
2000

Kunstist, Eestist ja eesti kunstist
2000

Meie, eestlased
2000

Orienditeekond
2001

Kultuur ja traditsioon
2001

Riigimured
2001

Õiglus ja hool
2006

Filosoofiast kõnelda
2002

Vabaduse väraval
2002

Keel on tõde on õige ja vale
2002

Meie rahvuskultuuri küsimusi
2002

Tõlkija teekond
2002

Kirik keset küla
2005

Luulekool I
2003

Tähtede tähendust tunda
2003

Balti idealisti kirjad emale
2004

Kõik on ime
2004

Eestlaste maa
2004

Theatrum mundi
2004

Seaduse sünd
Eesti õiguse lugu
2004

Meie kosmiline saatus
2005

Luhta-minek
2005

Vaimuhaiguse müüt
2005

Kõrge vaim on meie vari
2005

Kaugete aegade sära
2006

Teatrimälu
2006

Rajamaade rahvaid
2006

Ajaloo kasust
2006

Tumeda aine lugu
2006

Lastest tuntakse meid
2006

Sõnajalg jaaniööl
2006

Maailma lõpus
2007

Poliitiline testament
2007

Tõsilood muinasrahvastest
2007

Jutluseraamat
2007

Mis meist saab?
2008

Lääs-Ida-Lääs
Maailma lõpus II
2008

Lauluväelised
2009

Kummargil käsikirjade kohal
2009

Tule ja päikese all
Maailma lõpus III
2009

Ruum ja aeg
2009

Hagerist Hellaseni
2009

Kuldnokk kõnnib
2010

Armastus seaduslikus abielus
2010

Sõnalaenulõbu
2010

Kirjanik psühhiaatri silmis
2010

Ilmutus ja varjutus
2011

Noorusmaa
2011

Armastusest ja lapselikkusest
2011

Roomlaste taltsutamine
2011

Teaduse teed
2012

Kirg ja kavalus
2012

Omailmad
2012

Ajalookimbatused
2013

Kolm suurt õnne
2013

Linnad ja lossid
2014

Eesti ajalugu
2014

Tõu küsimus
2014

Jumalaga, majanduskriis
2014

Kasvatus ja haridus
2015

Sule ja skalpelliga
2015

Maajumala poig
2015

Sõjateaduslik testament
2015

Ma kujutlen
2015

Väikeriigid ja rahvad
2016

Õitse ja haljenda
2016

Kirjad noortele
2016

Tunne ja tarkus
2016

Akadeemilised mõtisklused
2017

Rinnalastest riigitarkuseni
2017

Kirjanduskultuur
2017

Raha rusikas
2017

Elements of Episodic Memory
1983

Eluteater
2018

Siis tuli sõda
2019

Universaalid ja islam
2019

Julgus olla nõrk
Rein Taagepera kirjutised "Akadeemias" 1996–2019
2019

Aegruum
2019

Kultuuriteolised
2022

Maailmas peegelduv veetilk
Arutlusi Eestist, kultuurist, ajaloost
2020

Naine raamatute keskel
2021

Minu sajand
2021

Töö, turg ja tulu
2021

Eesti kirjanduse mõte
2021

Elu on sümbioos
2021

Ülestõusmine
2021

Pagulasmütoloogia
2022

Mida inimesed õpivad
2022

Ilmast ja inimestest
2022

Tunnistus Õnnistegijast
2022

Eestlased eksiilis
2022

Sõjamõtted
1919
Authors


A.H. Tammsaare, born Anton Hansen, was an Estonian writer whose pentalogy Truth and Justice (Tõde ja õigus; 1926 – 1933) is considered one of the major works of Estonian literature and "The Estonian Novel". Tammsaare was born in 1878 into a farming family. He attended secondary school in Tartu from 1898 to 1903 and from 1903 to 1905 he worked as an editor at the Tallinn newspaper, Teataja. In Tallinn he was able to witness the Russian Revolution of 1905. In 1907 he enrolled as a law student at Tartu University, but in 1911 he was unable to sit his finals, as he became very ill with tuberculosis. He was moved to Sochi on the Black Sea and then to the Caucasus Mountains, where his condition improved. On his return to Estonia, he lived for six years on his brother's farm where he was again affected by illness. Unable to work, he threw himself into his studies and mastered English, French, Finnish and Swedish. After his marriage in 1920 he moved to Tallinn and embarked on the most productive period of his life. His greatest influences were the Russian classics of Dostoyevsky, Tolstoy and Gogol, butt his work also shows the influence of Oscar Wilde, Knut Hamsun and Andre Gide. He occupies a central place in the development of the Estonian novel and is a figure of European significance.

Lennart Georg Meri was a writer, film director and statesman who served as the second President of Estonia from 1992 to 2001. Meri was a leader of the Estonian independence movement. In 1941, the Meri family was deported to Siberia along with thousands of other Estonians, Latvians and Lithuanians sharing the same fate. Heads of the family were separated from their families and shut into concentration camps where few survived. At the age of twelve, Lennart Meri worked as a lumberman in Siberia. He also worked as a potato peeler and a rafter to support his family. Whilst in exile, Lennart Meri grew interested in the other Uralic languages that he heard around him, the language family of which his native Estonian is also a part. His interest in the ethnic and cultural kinship amongst the scattered Uralic family had been a life-long theme within his work. The Meri family survived and found their way back to Estonia where Lennart Meri graduated cum laude from the Faculty of History and Languages of the University of Tartu in 1953. On 5 March 1953, the day of Joseph Stalin's death, he proposed to his first wife Regina Meri, saying "Let us remember this happy day forever." The politics of the Soviet Union did not allow him to work as a historian, so Meri found work as a dramatist in the Vanemuine, the oldest theatre of Estonia, and later on as a producer of radio plays in the Estonian broadcasting industry. Several of his films were released to great critical acclaim. Continue reading: http://en.wikipedia.org/wiki/Lennart_...

Mati Unt was an Estonian writer, essayist and theatre director. Unt's first novel, written at the age of 18 after having finished high school, was Hüvasti, kollane kass (Goodbye, Yellow Cat). This made him famous all over Estonia. He studied literature and journalism at Tartu University in Tartu, Estonia. After this precocious beginning‚ Unt arranged a wide call in the artistic and intellectual circles of Estonia as a writer of the fiction, plays, and criticism. His books The Moon Like the Outgoing Sun, The Debt (1964), On the Existence of life in space, and The Black Motorcyclist rocketed Unt to the top of the novelist world in Estonia. In addition, he served a purpose in bringing avantgarde theatre to post-Soviet Union Estonia. Unt was well known as a theatre director. In 1981, he became a director of the Youth Theatre in Tallinn. In 1979, his novel Autumn Ball (adapted to a movie in 2007 by Veiko Õunpuu) brought him international recognition. Other books include 1990s Notebook of a Donor and the 2001 play Graal!. Films based on Unt's works Tühirand and Sügisball have been created after his death. Mati Unt died in 2005. He is buried in the Metsakalmistu cemetery in Tallinn.
Jakob Johann Baron von Uexküll was a German biologist. He was the father of Thure von Uexküll, M.D. and grandfather of Jakob von Uexküll.

Hando Runnel omandas alghariduse Jalgsemal, Amblas ja Järva-Jaani[2], keskhariduse Tartu 1. Keskkoolis ja Paide Keskkoolis. Hiljem õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat, mis jäi lõpetamata. Töötas Loomingu toimetuses. Aastal 1992 asutas kirjastuse Ilmamaa. Runnel on sarja Eesti mõttelugu peatoimetaja aastast 1995. 1992-93 aastail oli ta esimene kutsutud Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Temast sai Eesti ainus professor (ja paarkümmend aastat hiljem ka ainuke akadeemik), kes pole lõpetatud ühtegi kõrgkooli. 5. detsembril 2012 valis Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu Hando Runneli akadeemikuks kirjanduse alal[3]. Oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige. Looming "Maa lapsed" (1965) "Laulud tüdrukuga" (1967) "Avalikud laulud" (1970) "Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks" (1972) "Miks ja miks" (luuleraamat lastele, 1973) "Mõru ning mööduja" (1976) "Mere ääres, metsa taga" (luuleraamat lastele, 1977) "Kodu-käija" (valikkogu, 1978) "Punaste õhtute purpur" (1982) "Mõtelda on mõnus" (luuleraamat lastele, 1982) "Ei hõbedat, kulda" (essee- ja kriitikakogumik, 1984) "Juturaamat" (proosaraamat lastele, 1986) "Laulud eestiaegsetele meestele" (1988) "Mõõk ja peegel" (esseed, 1988) "Aja lugu" (laulukava, 1988) "Taadi tütar" (luuleraamat lastele, sisaldab laule, 1989) "Isamaavajadus" (poliitilise publitsistika valimik, 1991) "Oli kevad, oli suvi" (1992) "Juhan Luiga ja vene küsimus" (Tartu Ülikooli aulas 8. oktoobril 1993 peetud loengu tekst, 1993) "Üle Alpide" (1997) "Haruldused" (1998) "Jooksu pealt suudeldud" (artiklite ja esseede kogumik, 1998) "Küüni täitmine" (näidend, koos Madis Kõivuga, 1998) "Mõistatused" (2000) "Omad" (2002) "Õpetussõnad" (2003) "Suureks saamine: laste laulud ammu ja homme" (lasteluule ja lastelaulude valikkogu, 2004). Seda teost müüdi 2004. aastal 6879 eksemplari, millega oli läbimüügilt Eesti aasta 13. raamat, sealjuures müüduim eesti ilukirjandusteos [4]. "Sinamu" (2005) "Viru veri ei värise. Armastuse laulud" (2006) "Armukahi" (2008) "Väravahingede kriiksumist kuulnud" (esseekogumik, 2008) "Videvik" (2009) "Vee peal käimine keelatud". Loomingu Raamatukogu 2011, nr 1-2. ISBN 9789949428786 Hando Runnel on olnud ka paljude kogumike koostaja: "Valguse riie ei vanu" (Kalju Lepiku luulekogumik) "Kui meil veel püksa ei olnud. Jaan Lattik." "Eesti kirjanduslugu. Gustav Suits." "Minu elu. Konstantin Päts."

Ants Viires on eesti etnoloog ja kultuuriajaloolane. Viires lõpetas 1937. aastal Hugo Treffneri gümnaasiumi. Samal aastal jätkas ta õppetööd Tartu Ülikoolis, esialgu filoloogia, alates 1940. aastast etnograafia valdkonnas. Samal ajal alustas ta töötamist Eesti Rahva Muuseumis, kus tegutses kuni 1946. aastani, sõja ajal tegeles ta aktiivselt muuseumikogude päästmise ja säilitamisega. Saksa okupatsiooni ajal mobiliseeriti Viires sõjaväe politseipataljoni tõlgiks, see seik sai hiljem tema karjäärile saatuslikuks. 1946–1949 oli Viires Tartu Ülikoolis aspirantuuris, lugedes samaaegselt ka loenguid etnograafiast. 1950. aastal algas aga äge "kodanlike natsionalistide" vastu suunatud kampaania, mistõttu äsja aspirantuuri lõpetanud Viires ei leidnud enda haridusele vastavat tööd ning pidi end elatama juhutöödest planeerija, maadeparandaja ja kooliõpetajana (1952–1956). Samaaegselt valmis Viiresel aga oluline uurimus eesti puitarhitektuurist, mille kaitsmisel sai ta 1955. aastal ajalookandidaadi kraadi.
- aastal õnnestus Viiresel leevendunud oludes saada tööd Ajaloo Instituudis, kus ta töötas koos Harri Mooraga arheoloogiasektoris, alates 1968. aastast juhtis aga etnograafide rühma tööd. 1977. aastal moodustati eraldi etnograafiasektor, ent Viirest selle juhiks ei jäetud, sest taas meenutati tema sõjaaegseid "patte", pealegi ei astunud Viires NLKP-sse. Alles 1983. aastal õnnestus tal saada vastmoodustatud etnoloogiasektori juhiks, kelleks ta jäi 1988. aastani. Aastatel 1992–1997 oli ta Ajaloo Instituudi etnoloogia ja kunstiajaloo osakonna etnoloogia sektori kohusetäitja. 1996. aastal sai ta Eesti etnoloogia edendamise eest Riigivapi IV klassi teenetemärgi.

Mihkel Mutt studied philology and journalism at the University of Tartu from 1971 to 1976. After completing his studies, he was an editor at a publishing house and for various literary journals until 1987. He's been also a dramatist at a youth theater (Noorsooteater), worked for weekly newspapers. and written scripts for TV-series. Mihkel Mutt was a member of the literary cooperative "Kupar" that was founded in 1987 by ten writers as the first non-state publishing house in the former Soviet Union. From 1992 to 1999 he was the president of PEN Estonia From 1997 to 2005 Mutt headed the cultural journal Sirp. He has been the editor-in-chief of Estonia's foremost literary magazine Looming since November 2005. Mihkel Mutt made his name as a theatre and literary critic and satirist in the early 1970s. His first short stories were published at the end of the decade and his first book came out in 1980. His early prose is characterized by irony and satire. His novels deal with socio-cultural and interpersonal issues, marriage problems etc. Many of his characters are urban intellectuals or artistically inclined dropouts. In his latest novels he has documented the arrival of the free-market economy and open society in Estonia and their impact on various social groups. Beside novels and stories he has published travel books and books for children and continued as a prolific cultural critic. After the restoration of Estonia's independence he started writing columns for various newspapers (mainly about social issues and world politics). He has translated angloamerican authors for the stage (A.Wesker, T.Stoppard, E.O'Neill, D.Pownall etc.) He has been awarded with the Tuglas' Prize (for the best short story of an year in 1981 and 2007) and has twice received the Virumaa Literature Prize for the best historical novel of an year (in 1994 for Rahvusvaheline mees, describing Estonia's pursuit for international recognition, and Kooparahvas läheb ajalukku, whick looks back at the past half a century in Estonia's history. Among his books are novels, short story collections, children's books, travel diaries, essays and criticism, memoires and a play.