Vaikselt seisatada. Sisemiselt vaikselt. Pretensioonitult. Aga tähelepanelikult nagu kroonik. Võib juhtuda, et hetke tekib ava. Ja avausest hakkab paistma midagi, mis kuidagi ei tohiks ühte viivu ära mahtuda. Seal korraga kohal olla. Maht. Kihid. Igavik. Võib-olla: midagi jumalikku. Midagi, mille ilmumine on habras. Aga olemus kõike muud kui habras. Kuidas seda vaadata. Kuidas puudutada. Vahest sõnaga. Noore Tartu luuletaja Mikk Tšaškini debüütteos "Paberist linn" on religioossete ja müstiliste sugemetega luulekogu, mis võtab lugeja kaasa seisundeisse, momentidesse, vaadetesse, mis on ühtaegu nukrad ja avarad, tasased ja kaugeleviskuvad. Tšaškini luulet ja lühiproosat on avaldatud ajakirjades Värske Rõhk ja Looming. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. * kleebin helendavaid tähti lubjatud taevasse sean redeli vastu pilvi vend ei ulatu ju nii kõrgele kui on me arusaamade lagi määrdundvalge ja ämblikuvõrke täis sa armasta vaid ja ära kysi miks vaikivad pruunid papist põrandad kui vend kõnnib mööda neid astub yle raudteedest ja suurlinnadest justkui läheks mööda vett akna juurde kust midagi ei paista aga vend ei vaatagi—ta kujutleb et kord kukuvad tähed taevast ja põrand kulub olematuks auguks ja linnad ning raudteed pannakse kasti ja viiakse pööningule rottide närida me maailmast saab siis pärl kellegi palvekees Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.