Margit Lõhmuse “Sterne” sisaldab jutte aastatest 2002-2019, suurem osa neist on ilmunud Vikerkaares ja Värskes Rõhus. Margit Lõhmus on tänuväärselt võtnud oma teemaks naise seksuaalsuse – valdkonna, mida on eesti kirjanduses seni käsitlenud üsna vähesed, iseäranis naise kui agendi seisukohalt. Maarja Kangro Jutustaja fantaasialend viib pöörasesse realismi. See on kõige üllatavam ja veenvam erootiline hullus, mis eesti keeles seni kirja pandud. Hasso Krull

Joosep Vesselovi „Linna laul“ on luulekogu Tartust, mida ühel kevadel tabab luulekatk. Linna asukad on kõik natuke eriskummalised: siin on akadeemikud ja laulikud, kellalööjad ja tudengid, ärimehed, kes kauplevad võililledega ja paljud teised. Tekstid on mahedalt humoorikad, kaasaeg kohtub siin pärimuste ja müütilise ajaga ning autor pajatab loomismüüte nii Kivisillast kui ka Lõunakeskusest. suvi II poes on banaanid otsas, leib on otsas, veini pole, suitsud otsas, kõik märkmikud on maha müüdud, pliiatsid ja pastakad on otsas, reavaheriiul on tühi, tundub, et inimesed tõesti valmistuvad luulekatkuks, poeesiaepideemiaks, poepideesiaks, poepidaja jälgib kahtlustavalt leti tagant, kuidas ma riiuli ees pomisen parim-enne-möödas-korv on täis kahtlaseid küpsiseid, kastmeid, komme, komasid ja suuri algustähti komasid mul juba on, ema ostis viiekilose koti komasid, kui tartusse kolisin, aga algustähti võiks küll paariks päevaks varuga osta, mõtlen ja Koju Jõudes Söön Kõik Korraga Ära nagu ikka

Teele Lemberi “Süstemaatiline unistaja” on mahevihane pilguheit kaasaegsele naisele eesti ühiskonnas. Lemberi tekstid on täpsed, nõtke keelekasutusega ja hoogsad. Autor puudutab olme- ja päevapoliitilisi teemasid julge ekspressiivsusega, samas ei puudu siit mõtlik ja eneseirooniline pilk.

Ave Taaveti proosale on omased värvikad tegelased, sõnamängud ning sujuv liikumine argise ja üleloomuliku vahel. Värske Rõhu raamatusarja 26. teose lood leiavad aset maailmas, kus kahvel on alati kõver, klaas kandiline ja lambipirn kärbsemustane. „Valerahategija” kangelasi võib kohata Vikerraadio õnnitlussaadetes, Sotsialistliku Põllumajanduse lehekülgedel ning magalarajooni betoonplokkide vahel. Ehkki juttude aines pärineb sageli selle maailma varjupoolelt, on teemade käsitlusviis mänguline ja humoorikas.

Noore Võru luuletaja Aliis Aalmanni debüütkogus "Verihaljas" põimub müütiline maailm igatsus- ja armastusluulega. Loomislauludele iseloomuliku poeetika toel joonistub välja isiklik otsinguteekond. See saab alguse soisest päritolu ja mälestustega seotud keskkonnast ning kulgeb püüdluste, äraihkamise ja maandumiskohtade otsingu vastuolulisel väljal. Värske Raamatu sarja 27. teose luulekeelt iseloomustab mahlakas lõunaeesti kõla, regi- ja vabavärsi segunemine ning peen ja kaunilt sünge loodusmüstiline kujundimaailm. \* põle, mu päike põleta see vana maa las tuhast tõuseb lind las muneb pühad pojad las haub uhked tütred meie maailm ei jaksa ei kuule, ei näe põle, mu päike põle luud teistpidiseks põle ennast pahupidi põle loojang koidikuks põle lombid vihmasajuks too uus laul anna uus viis seo häälepaelad lahti ja haruta ja punu õpeta meid laulma uue maa keeles

Anna Kaare debüütkogu „InteГрация“ (Värske Raamat #28) üks peamisi teemasid on naiseks olemine, seejuures vaadeldakse maailma irooniast ja sarkasmist tulvil pilguga. Otsitakse enda kohta nii kultuuriliselt kui ühiskondlikult, otsitakse ka kuuluvustunnet, ehkki selle leidmine alati ei õnnestu. genotsiid ja dieedinipid tüüfus ja kõhulahtistid esivanemate mälestused ja ameerika supermodell pühadeks vormi suveks saledaks üleprivilegeeritud uue ühiskonna naised leib ajab meidki nutma leib on vanem kui meie leib on püha aga … 52 grammi süsivesikuid ikkagi

Värske Raamat #31 Värske Raamat on kirjandusajakirja Värske Rõhk raamatusari. \* Janika Läänemetsa debüütkogu “Vihma ja kurbuse maja” on lüüriline rännak läbi kuhtuvate külade ja hõreneva metsa, lapsepõlve ja unenägude. Mitmekesisust lisavad armastuse püsimatut olemust ning minajutustaja ja religiooni keerulist suhet lahkavad luuletused, samuti mängud muinasjutu- ja muistendivormiga. \\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\\ kiilide rasked läbipaistvad tiivad lõikavad õhku pesu nööril lööb laperdama juba sajabki piisad on suured kui kivid taovad õlad siniseks vajume käpuli tiigi äärde savisesse mutta tuul pöörab põhja vihm uhub meilt riided peksab meid pisikesteks tükkideks pudeneme vette uuteks kiilivastseteks

Värske Raamat #32 „Kivi alla kükakille“ on luuletaja ja tekstiilikunstniku Maryliis Teinfeldt-Grinsi debüütkogu. Tekstid on kirjutatud Kadrina murdes, mida autor kodus emakeelena kõneleb ja mida ta on põhjalikult uurinud. Luulekogu tarvis on autor murdele loonud oma kirjapildi, et keele kõla võimalikult täpselt paberile panna. Teinfeldt-Grinsi stiil on kujundirikas, kuid samas jätab ka hingamisruumi. Minimalistlikes tekstides peegeldub mitmetahuline ja detailne omailm, mille keskmes on õrn ja soe, samas sentimentaalsuseta suhe maa ja pärimusega. Luulemina ja kodukeskkonna lahutamatus põimituses on ühtaegu kirvendav rahutus ja südant raviv rahu. kivi alla kükakille peidan oma süda kisun liiva kisun mulla siun siidi rihmad kulla paelad uue une kuue kivi alla kükakille peidan oma süda Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Vaikselt seisatada. Sisemiselt vaikselt. Pretensioonitult. Aga tähelepanelikult nagu kroonik. Võib juhtuda, et hetke tekib ava. Ja avausest hakkab paistma midagi, mis kuidagi ei tohiks ühte viivu ära mahtuda. Seal korraga kohal olla. Maht. Kihid. Igavik. Võib-olla: midagi jumalikku. Midagi, mille ilmumine on habras. Aga olemus kõike muud kui habras. Kuidas seda vaadata. Kuidas puudutada. Vahest sõnaga. Noore Tartu luuletaja Mikk Tšaškini debüütteos "Paberist linn" on religioossete ja müstiliste sugemetega luulekogu, mis võtab lugeja kaasa seisundeisse, momentidesse, vaadetesse, mis on ühtaegu nukrad ja avarad, tasased ja kaugeleviskuvad. Tšaškini luulet ja lühiproosat on avaldatud ajakirjades Värske Rõhk ja Looming. Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. \* kleebin helendavaid tähti lubjatud taevasse sean redeli vastu pilvi vend ei ulatu ju nii kõrgele kui on me arusaamade lagi määrdundvalge ja ämblikuvõrke täis sa armasta vaid ja ära kysi miks vaikivad pruunid papist põrandad kui vend kõnnib mööda neid astub yle raudteedest ja suurlinnadest justkui läheks mööda vett akna juurde kust midagi ei paista aga vend ei vaatagi—ta kujutleb et kord kukuvad tähed taevast ja põrand kulub olematuks auguks ja linnad ning raudteed pannakse kasti ja viiakse pööningule rottide närida me maailmast saab siis pärl kellegi palvekees Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.